Põgenikud Eestisse?

0

Paul PuustusmaaSellisel moel ja tingimustel, nagu tahetakse selleks kohustada meie rahvast ja riiki, peaks olema põgenike vastuvõtmine välistatud.

Igaüks, kes toetab pelgalt fakti - mures inimene, vaja vastu võtta ... on, kas pimedusega löödud või on teadlikult kuritahtlik meie riigi ja rahva suhtes.

Kõigepealt aga eestlaste väidetavast olematust empaatiavõimest, tigedusest ja arutust multikultivastasusest.

Eestlased pole kunagi olnud võõrkultuuride vastu. Eestlase maarahvana on austanud teisi töökaid inimesi, kuid muutub tõrksaks vaid siis, kui talle nuudiga selga istutakse ja/või võõrad tulevad tema maale ja käsutama kukuvad. Siis tekib vaen ja jääb pikalt susisema.
Võõra kultuuri juuri kasvamas oma maamullas samuti eestlane ei armasta. Kuid alati aktsepteerib ta tulijaid külalisena ning eriti siis, kui võõras/külaline austab seda talu, seda taluperemeest, selle maja reegleid, kus ta külalise või saatuse tahtel ka kontvõõrana on öö varju võetud.


Ühesõnaga EI, mittelugupeetud eurosotsialistid, meie rahvas ei ole tige ega vaenulik vaid teab, mida tähendab ütlus – kuidas sina külale, nii küla sinule.
Meie rahva enamusel on süda õiges kohas nagu ka armastus oma maa ja pere vastu.

Ajalugu on peksnud eestlase kahtlustavaks ja kõhklejaks. Samas kasvatanud talle paksu naha, loonud talle rea kaitsemehhanisme, millega maailmas hakkama saada.
Me otsime halbu uudiseid, sest siis teame, mida halvimal juhul oodata. Me oleme alalhoidlikud ja kokkuhoidlikud, sest meil pole kunagi olnud pööraseid rikkusi, mida jagada. Tihti on vähene olemasolevgi naabrite poolt ära viidud. Me piidleme altkulmu võõraste poole, sest pole nad sagedasti just meile head toonud. Lõppudelõpuks on meisse juurdunud just eeltoodu tõttu tava ja komme - sada korda mõõta ja üks kord lõigata. Selline talupoeglik pragmatism, meie geenides, mille sinna on istutanud meie esivanemad ja ajalooline kogemus.

Vasakpoolsete, pidevalt uue inimese kasvatajate, jätkuvalt uue maailma loojate, igaveste revolutsionääride ning sotsiaalsete eksperimentide harrastajate "moodne ja progressiivne" tegevus ei ole meie rahva enamusele lihtsalt mõistetav ega lihtsalt vastuvõetav.

Ja on üdini häiriv, et suured parlamendiparteid selliste ühiskondlike eksperimentidega pidevalt kaasa kipuvad minema ning rahva tahtest ikka ja jälle teerulliga üle püüavad sõita. Meenutagem siin kasvõi hiljutist lastele valimisõiguse andmist või kooseluseaduse kiirläbisurumist, kui oli siiski teada, et rahvas 70% - 80% ulatuses selliste otsuste vastu oli.
Valitsuse ja parlamendi selline käitumine pole rahva esindamine ega ka riigimehelikult demokraatlikusse ühiskonda sobiv.
See oli muidugi pehmelt öeldud.

Mis puudutab põgenike vastuvõtmist, siis on siin palju nüansse, sealhulgas ka selliseid mida me teame, kas alateadlikult või praktilise elu kaudu.

Absoluutselt kindlalt võib väita, et eesti rahvas omab südant ja on valmis hädalistele appi tulema. Seda enam, et oleme ise olnud sisuliselt põgenike rahvas ajal, kui vallutushimulised sõjahordid Venemaalt üle meie riigi piiride tulvasid möödunud sajandi keskel.

Kuid on oluline vahet teha lähtetingimustel, kultuuritaustal ja perspektiivtulemusel.

Eesti põgenikud ei olnud pelgalt majanduspõgenikud ja meie põgenikud Rootsis ei olnud ohuks sealsele kultuurile. Me oleme lähedased rahvad, oleme elanud ühes riigis ja ühtede kuningate võimu all. Meil on palju ühiseid juuri.
On üsna asjakohatu võrrelda Eesti sõjapõgenikke Rootsis ja Aafrika majanduspõgenikke Euroopas ning näidata läbi selle prisma justkui eestlaste südametust.

Lisaks eeltoodule tahan märkida, et põgenike vastuvõtt peab tulema sisemisest tunnetusest, rahvuslikust empaatiavõimest. Kui vaja, siis läbi selgituste ja otsus peab tulema rahvuslikust konsensusest, sest oleme rahvusriik e. meie rahvuse ja kultuuri säilivuse tagamiseks loodud riik. Sellel riigil puudub põhiseaduslik õigus seda olukorda halvendada, küll aga parendada.

Selline käsk „võtta vastu ja kõik“ ei saa tulla ega olla käsuliini pidi mingite eurokomissaride poolt mingisugusest eurokomisjonist. Selline käsk põrutab meie rahva õiglustunde ja rahvusliku väärikuse pihta.

Seega põgenike vastuvõtt peab tulema südamest ja kantud rahva tahtest ega pea põhimõtteliselt omama isegi mingeid kvoote.
Ent me ei saa oma rinnale võtta soojendamiseks madu, kes siia tulles ning kasutades kainele mõistusele vastuvõetamatuid moodsaid „euroreglemente“ toob kaasa veel sada sugulast.
Ja sajast saab tuhat, tuhandest kümme tuhat … .

Ja eeltoodu on vaid üks (häirivatest) pisinüanssidest.

Me oleme valmis vastu võtma ja aktsepteerima neid, kelle kultuuri taust on ligilähedane meile.
Kuid võõrkultuursete tulijatega on lugu teine. Me ei saa luua oma pisikesse riiki suuri enklaave nendele, kes ise või järgmistes põlvkondades (olles eelnevalt kümnete kaupa siia toonud oma "seaduslikke" lähikondseid) loovad riiki piirkondi, kus ei kehti meie rahvale mõistetav ja aktsepteeritav kord ning, kus ei toimi meie riigi seadused. Selline olukord on destruktiivne ja suitsidiaalne meie rahvale ja riigile.
Aga just sellelaadset reaalset ohtu näitab Euroopa senine ning jätkuv praktika ja ei midagi muud.

Ei saa unustada, et meil on nõukogude okupatsiooni- ja koloniaalsüsteemi tagajärjel riigis pea neljandik (25%) muukeelset rahvast, koloniste, nende järglasi, kes ei ole ennast sidunud vaimselt ega kultuuriliselt meie riigi ja rahvaga.
Sügavad pinged püsivad siin endiselt üleval. Kui keegi selles kahtleb, mingu internetti ja lugegu meie muukeelseid väljaandeid ning nende juurde kuuluvaid kommentaare. Piisab ka kui minna 9. mail kaitseväe kalmistule.

Tunnistagem siin ausalt - me oleme hädas. Meie leebe kodakondsuspoliitika on põrunud ja integratsiooni teostamise optsioonid osutunud vigasteks. Kas tahame vabatahtlikult sedalaadi häda veelgi suurendada?

Muidugi võib siin öelda, et vähese integreerumise süü lasub valitsuse aastatepikkusel ebakohasel poliitikal ja idanaabri tugevatel mõjutustel, kuid praeguse küsimuse valguses see pole oluline.

Oluline on ainult fakt, et äärmiselt suur osa Eestis elavaid inimesi vastustavad meie kultuuri, riiki ja sotsiaalpoliitilisi juuri.

Sedasorti erinevus ei rikasta vaid nikastab. Nikastab meie turvatunnet, nõrgendab riiki ja kurnab ühiskonda nii vaimselt/moraalselt kui rahaliselt.

Et siis tuua siia eurokomissaride käsul juurde sadade (äkki tuhandete?) kaupa uusi tulijaid, kelle ühiskonda sulandumist pole isegi loota, kes omakorda toovad siia kümneid oma lähedasi, keda kõiki peame me omakorda ülal pidama, olles siinjuures Euroopa üks vaesemaid riike - see tee on hukatuslik. Seda ei saa ega tohi lubada.

Selline võõrkultuursete põgenike lubamine meie niigi hapra tasakaaluga ühiskonda on täna enam kui ohtlik. Selle küsimuse võib tulevikus küll päevakorda võtta ja ehk ka muuta seisukohti, kuid täna mitte.

Kui aga tulevad taas mingid asjapulgad poliitilistest ringkondadest ja ütlevad, et meie personaalne tahe ei loe ja me peame tegema nii nagu ütlevad Euroliidu direktiivid, mis on ülemad kui meie tahe, meie seadused ja Põhiseadus, kus preambul rõhutab, et "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,... mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ..., mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade..." ... või seda sama ütlevad meile välismaised emissarid, siis on aeg meie rahval maha istuda ja uuesti korrata 27 aasta tagust trikki oma rahva õiguste taastamiseks ning riigile suveräänsuse tagastamiseks - veelkord ja uuesti vastu võtma suveräänsusdeklaratsiooni, millega kuulutama MEIE seadused MEIE riigi territooriumil ülemuslikuks.

Oleme teinud seda kaks korda (1918, 1988) ja suudame teha ka kolmandat korda. Kas siis aastal 2018?

Paul Puustusmaa
EKRE volikogu liige