Mart Nutt. Rahvusriik tänapäeval

0

Mart NuttRahvusriigi ajakohasus, isegi võimalikkus on viimaste kümnendite poliitikas ja riigiteadustes seatud korduvalt kahtluse alla. Püütakse tõestada, et rahvusriik on jäänud lootusetult minevikku. Selle hiilgeaeg oli XIX sajandil ja XX sajandi esimesel poolel. Tänapäeval on aga kujunenud palju moodsamad riigivormid, mis ei ole ei rahva- ega rahvuspõhised, vaid rahvasteülesed.

Niisuguseid arusaamu propageerivad kõikvõimalikud postmodernistlikud ja neomarksistlikud teooriad, mis näevad vaimusilmas riigi väljasuremist ja asendumist mingi muu kooslusega: kommunitaarsete kogukondadega, kohalike omavalitsuste föderatsiooniga, vabaühenduste korporatsioonidega, rahva nn isealgatuslike kogudega jms. Aga levivad ka autoritaarset ihalust kandvad mõttevoolud, mille järgi on demokraatia liiga kohmakas, aeglane, ei suuda oma kooskõlastamismehhanismi tõttu operatiivselt reageerida kiiretele muutustele ning samas jätab mitmed vähemused, huvigrupid ja mõttekojad kaasamata või nende seisu­kohtadega arvestamata.

Seejuures aga unustatakse, et rahvusriik kujunes alternatiivina seisuslikule feodaalriigile. Selle protsessi käigus asendus valitseja suveräniteet rahva suveräniteediga. Ainult sellisel moel sai võimalikuks rahva muutumine võimu subjektiks ning demokraatliku valitsemisviisi tekkimine. Kas demokraatia on võimalik ilma rahvusriigita? Seni ei ole niisugust riigivormi leiutatud. Modernsed alternatiivid rahvusriigile on ikkagi olnud autoritaarsed või totalitaarsed diktatuurid. Kõik teooriad „kolmandast teest” on viinud vabaduse lämmatamiseni. See küsimus kerkib kindlasti ka tulevikus. Kui rahvas peab loovutama võimu, siis kellele? Ekspertidele? Ühiskondlikele aktivistidele? Sotsiaalsetele survegruppidele? Rahvusvahelistele hiidkorporatsioonidele? Või ikkagi autoritaarsetele või totalitaarsetele võimukeskustele?

Praegu tahaksin peatuda Eesti võimalikel valikutel. Oleme viimase 12 aasta vältel korduvalt otsinud vastust küsimusele, mida peaks Eesti tegema edasi. Oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik. Sellega on usutavasti tagatud meie kuulu­mine ühte maailma suurimasse majandusruumi ja ühisturgu ning maailma võim­saimasse julgeolekukeskkonda. Samas ei arva ilmselt enamik inimesi, et nüüd ongi aeg jääda loorberitele puhkama, muganduda kõigega, mille Brüssel ja Washington kandikul ette toovad, ja järk-järgult vajuda letargilisse heaolu-unne, unustades ajapikku oma juured, keele ja kõik selle, mille nimel me oleme üldse olemas olnud.

Tegelikult ei näi see heaolu-uni kuidagi teostuvat. Majanduskriisid on räsinud rikkaid lääneriike. Heaoluühiskond, eriti aga hoolekandeühiskond on pankrotistumas. Madal iive, vanema generatsiooni osakaalu pöördumatu suurenemine ei võimalda jääda praeguste sotsiaalkulutuste taseme juurde. Enam ei saa isegi kõige sinisilmsemas ettekujutuses eeldada, et heaoluühiskond jääb olemasolevas vormis püsima. Samal ajal on meie lähinaabruses pingestunud julgeolekukeskkond. Venemaa agressiivsus, ISIS ehk Daesh ja võigas sõjategevus Süürias ning Iraagis, miljonid immigrandid, kes püüavad kõikvõimalikul moel Euroopasse jõuda ja kellega Euroopa ei suuda enam toime tulla. Kasvav terrorism ja äärmuslus — nii islami nimel kui ka selle vastu.

Tõsiasi on hoopiski see, et tegelikult ei kanna keegi meile kandikul midagi ette. EL-is toimub armutu konkurents enda maksmapanemise nimel ja unelejad surutakse ripatsiteks, ääremaadeks, kelle sõnaõigus on näiline, kaasajooksmiskohustus aga absoluutne. Euroopa Liitu oleks sellistes protsessides vale süüdistada. EL on eeskätt kogum liikmesriike. Jah, tõesti, kätkedes endas üha enam ka iseseisvalt ja enda huvides tegutsevat eurobürokraatiat, millel näib olevat ambitsioon saada euroaristokraatiaks. Aga EL on üldjoontes demokraatlik ühendus, ja kui asjad arenevad seal meile soovimatus suunas, siis on meil põhjust süüdistada ikkagi eeskätt iseenda loidust.

Juba kolm aastakümmet räägitakse maailmas globaliseerumisest. Mida see tähendab, selle kohta on mitmeid arvamusi. Ega globaliseerumine ei olegi ajaloolises lõikes midagi uut, vaid lihtsalt üks arengutsükkel, mille käigus muutuvad teatud seosed universaalsemaks, teised seosed aga marginaliseeruvad. Aga see selleks. Kindlasti iseloomustavad tänapäeva sellised arengutendentsid, mis asetavad riigid valikute ette. Mitmed nendest valikutest osutuvad küll sundvalikuteks, aga mitte kõik. Ma ei nõustu nendega, kes väidavad, et liikmesriigid on EL-is suveräänsuse kaotanud, kuid nõustun, et suveräänsus on teisenenud, muutunud mitmetasandiliseks ja seda on riikide tasandilt delegeeritud päris palju riigiülesele või rahvusvahelisele tasandile. Seega väide, et Eestil ei ole enam mingit võimalust oma tuleviku üle otsustada, on vale, mis lähtub kas asjatundmatusest, nihilismist, ükskõiksusest või loidusest.

Eesti seisab tegelikult üliolulise valiku ees, mis määrab meie arengusuunad lähikümnenditeks ja milles vale samm võib osutuda hävinguliselt pöördumatuks. See on valik, mil moel vastab Eesti globaliseerumise väljakutsele, ehk teisisõnu, millist arengumudelit hakkab Eesti rakendama. Pakun siinjuures välja kolm võimalikku suunda, mille vahel tuleb valida. Minu väidetes ei peitu vihjeid Eesti praegustele erakondadele, kuna puhast mudelit ei kanna tegelikult ühegi erakonna valimisprogramm. Ütlen ühtlasi etteruttavalt, et need suunad ei ole vastandid ega isegi mitte puhtad alternatiivid, vaid pigem üksteist mõjutavad tänapäevase ühiskonnaarengu jõujooned. Ometi ilmnevad nende vahel selged valikuvariandid. Ma ei tee ka saladust, millist arengusuunda pean ma ise Eestile kõige sobivamaks.

Need kolm võimalikku riigimudeli arengusuunda on äririik, sotsiaalriik või rahvusriik.

Nimetused on tinglikud ja mõistagi kokkuleppelised. Seepärast iseloomustan põgusalt, mida ma nende all mõtlen.