Eerik-Niiles Kross: ajalootund Jüri Ratasele

0

Jüri Ratas
KESKERAKOND on kuritegelik organisatsioon - MTÜ, milline on Eesti Vabariigis kehtiva seaduse alusel erakonnana süüdi mõistetud kuriteo toimepanemises.
Formaalselt kehtiva, kuid Eestis tahtlikult mitterakendatava põhiseaduse normi § 48 kolmas lõik määratleb imperatiivselt ning punktiga lõppeva lause alusel, et:
"Keelatud on ... erakonnad, kelle ... tegevus on ... vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega."
Seega on riigivõimu kohustus kuritegelik erakond likvideerida. Seda ei tehta. Teadlikult.
Eesti on ainuke riik Euroopas, mida juhib kuritegelik organisatsioon.
Kuritegeliku organisatsiooni poolt juhitav riigivõim ei oma moraalset õigust nõuda alamalseisvatelt institutsioonidelt nagu ka kodanikelt õiguskuulekat käitumist. Keskerakonna käitumismuster ja poliitiline kultuur nii enne kuriteo sooritamist kui ka peale kuriteo sooritamist ning täna ei ole muutunud.
EUROOPA LIITU ootab ees olukord, kus peagi hakkab seda substantsi juhtima AMETLIKULT kuritegelik organisatsioon!

E.-N. KrossLäinud kolmapäeval ütles peaminister Ratas Riigikogus oma Peterburi sõidu kohta, et ta tahab sellega toetada «Eesti iseseivat riiki, toetada meie inimesi, kes teevad tööd, et Eesti riiki ehitada». Iseenesest tore soov. Jääb siiski arusaamatuks, miks seda peaks tegema just Venemaal ja kuidas see on seotud Eesti vabariigi 100 aastapäevaga.

Eesti Vabariigiga lõi peaminister sellise seose. Ta tahtvat «avaldada tänu nendele 40 tuhandele eestlasele», kes täpselt 8. aprillil 100 aastat tagasi Petrogradis marssisid selle nimel, et Eestile antaks autonoomsus.»

«Ma arvan, et see on see läte, kust Eesti riik hakkas sündima, kust Eesti iseseisvus hakkas kasvama. Ja see on kõige õigem koht...» Ratas lisas veel, et «Siis meie vaarisad ja vaaremad olid need julged, kes ütlesid: me soovime, et meie riik oleks iseseisev.»

Ma mõistan, et Ratas Tehnikaülikooli vilistlasena ei pruugi ajaloos ülemaara hästi orienteeruda. Eesti Vabariigi peaministrina on tal põhilistes asjades selleks siiski kohustus. Seni ei ole ka olnud märgata, et Ratas jagaks oma erakonna siiani kehtivaid ajaloolis-poliitilisi seisukohti. Näiteks riikliku järjepidevuse pidevat kahtluse alla seadmist või hoiakut, et 1991 alguses tulnuks sõlmida nn «uus liiduleping». Viimane, mida Savisaar viimase hetkeni lootis, lõpetanuks tõepoolest Eesti 1918 aastal väljakuulutatud riikluse ja loonuks «uue riigi». Sellise mida Moskva siiani kujutleb siin eksisteerivat. Uus liiduleping oleks mõistagi kaasa toonud tõdemuse, et oli ka mingisugune «vana liiduleping» ehk teisisõnu, Eesti kuulumine Nõukogude Liitu oli küll ehk alguses vägivaldne aga lõpuks ikkagi legitiimne.


Ratase nägemus Peterburist kui «Eesti iseseivuse hällist» on aga täiesti uus tase. Ma tegelikult mõistan peaminsitri kibelemist Venemaale sõita ja Nevski prospektil selfisid teha. See meeldib tema arvates tema valijale.  See rahustab Ühtse Venemaa lepingu garante, kellele Yana Toomi sõnumitest Keskerakonna Venemaa mõjusfääri kuulumisest ei piisa. Vene televisioon kajastab visiiti kindlasti armsasti ja Vremja vaatajatel tuleb pisar silma.

Ent teleportida Eesti riigi sünd oma visiidi viigilehena Tauria palee ette on miski mida isegi Savisaar ei oleks vist teinud. Või võib-olla ei tulnud talle see lihtsalt pähe.

On muidugi aus ajalooline fakt, et eestlased korraldasid 8. aprillil Peterburis meeleavalduse. Sellel ei olnud aga Eesti riiklusega palju  rohkem tegemist kui Mahtra sõja või talupoegade palvkirjadega tsaarile. Venemaal oli tsaar kukutatud ja Kerenski demokraatlikke ilmingutega valitsuselt loodeti Eesti omavalitsust. Venemaast lahkulöömist peeti sel ajal aga otseselt Eesti huvide vastaseks. Kevadel 1917 olid kõik eesti poliitilised jõud veendunud, et Eesti tulevik on uueneva Venemaa koosseisus.

Meeleavadusega loodeti läbi suruda Eesti omavalitsuse seadus.

Eduard Laamann kirjutab «Eesti iseseisvuse sünnis»: Tauria palees esitasid meeleavaldajad ajutise valitsuse ja soveti asemikele oma nõudmised: «Vene föderatsioon, rahvaste enesemääramine, Eesti osariigi korraldus Vene asutavalt kogult, sõja jätkamine ajaloolise vaenlasega, Eesti ajutise omavalitsuse eelnõu kinnitamine ja venestajate ametnikkude tagandamine.»

Tollal arvas veel Jaan Tõnisson, et ka ühe kubermangu nõudmine on eesti asjale kahjuks, kahe kubermanguga olevat Vene valitsusega parem asju ajada. Tõnisson leppis lõpuks kahe kubermangukomissariga ühe kubermangu piires. Laamann kirjutab, et kui eeslaste delegatsioon omavalitsuse seaduse eelnõu 17. märtsil Vene siseminstri abi štšepkinile esitas «möönis štšepkin, et eelnõu oleks vastuvõetav, kui Põhja-Liivimaa erikubermanguks ei tehtaks, vaid Eestimaaga kubermanguga ühendataks.» Sellega nõustus kui ajutise määrusega J.Tõnisson, tingimusel, et Põhja-Liivimaale kubermangu asekomissar jäetaks.

Seega, 1917 aasta kevadel kui eestlased Peterburis toredasti marssisid ei pidanud eesti poliitlilsed juhid veel isegi rahvuslike sisepiiride tekitamist oluliseks. Seda pidas ratsionaalseks hoopis Vene keskvalitsus ja absoluutselt mitte selleks, et Eesti riiki ette valmistada.

Juunis 1917 osalesid eestlaste juhid paaril korral nn Venemaa autonomistide-föderalistide nõupidamistel, kust osa võtsid duuma liige poolakas Lednitski, ukrainlane Slavinski, rootslane prof. Tiander, eestlased J. Tõnisson, Jaakson jt. Koostati ühisplatvorm, millega jäädi kindlalt föderaalse ja tugeva Venemaa plaani juurde. «Kongress ei pooldanud omavolilist ja silmapilkset autonoomia teostamist, vaid nõudis ainult, et ajutine valitsus rahvuste enesemääramise õigust deklareeriks ja rahvusministri koha asutaks. Autonoomilisi põhiseadusi pidi ülevenemaaline asutav kogu kinnitama. Üleriiklikuks pidid jääma välisesindus, riigikaitse, tööstus ja kaubandus, teed, kodanikuvabaduste tagatised, sotsiaalseadused ja nende rahandus, millega Vene riigi ühtlus oleks õige kõrgel määral kindlustatud.»

Kui eesti enamlased hakkasid 1917 aasta suvel väitma, et eesi kodanlus tahab iseseisvust, kirjutas Vilms 29. juunil Päevalehes: «Meie nõuame föderatsiooni. Iseseisvus läheks meil raskeks kanda, kui me peakski kord tema kätte saama. Tema kättepüüdmine tooks aga pealegi lõhe meie ja kogu riigi demokraatia vahele, mida me soovitavaks ei pea. Föderatsioon annab meie rahvale kõik, mis rahval vaja. Kuskil Eesti seltskonnas ei ole iseseisvust nõutud ega ole sellest kõnetki olnud.»

1 juulil 1917 Tallinnas kokku tulnud Maapäev saatis Tõnissoni ettepanekul Ajutisele valitsusele tervitustelegrammi, mis ütles et: maapäev näeb Eestimaa ajutises omavalitsuses «ainult üleminekuastet maa lõplikule autonoomsele korraldusele demokraatlikel alustel Vene föderatiivse vabariigi üldises korras».

Rahvuskongressil 3. juulil 1917 seletas  Tallinna Eesti liidu esimees Jüri Vilms, et täieliku iseseisvuse poole ei saa püüda ega ka lihtsa autonoomiaga leppida, vaid tuleb taotelda «üheõiguslikku osariiki föderatiivses Vene riigis.»

Eesti riikliku iseseisvuse idee tekkis mitte Peterburis vaid Tallinnas. Selle vormumisel oli kaks tähtsamat põhjust. Esiteks Saksa vägede pealetung Venemaale, Vene vägede jõuetus ja võimetus maad kaitsta ja konkreetsemalt Riia langemine sakslaste kätte 25. augustil 1917. See näitas, et sakslastel on soov Balti kubermangud okupeerida. Eesti küsimus hakkas esimest korda muutuma rahvusvaheliseks.

Maapäeva erakorralisel koosolekul, mis Riia langemise puhul kokku tuli, ütles Tõnisson: «Venemaa on sisemiselt surmani haige ja tal puudub jõud ja korraldus, et vaenlast tagasi tõrjuda. Kui Baltimaa läheb Saksa sõjavägede alla, siis muutub ka Eesti küsimus rahvusvaheliseks. Eesti poliitilised erakonnad ja kihid peaksid koonduma ühiseks rahvuslikuks jõuks, mis maad võiks juhtida.» Sel koosolekul oli teadaolevalt esimest korda kõneks võimaliku kogu Baltikumist koosneva puhverriigi loomine Venemaa ja Saksamaa vahele.

Ajsaosalised kirjeldavad, kuidas Eesti võimalik muutumine rahvusvahelise poliitika objektiks oli maapäeva saadikutele täiesti uus idee. Laamann kirjutab: «Nii astus Riia langemise mürina peale Eesti esimene rahvaesindus kõheldes esimese sammu välispoliitikasse Eesti iseseisvuse saavutamiseks, alles kobades oma orienteerumistes mitmesuguste naabrite vahel ja üksmeelel olles ainult ühes küsimuses: mitte Saksamaa poole!»

Samal 25 oktoobri 1917 aasta koosolekul oli Poska see, kes pärast pikka vaikimist ütles:

«Nüüd ei jää muud teed, kui Eesti iseseisvaks kuulutada.»  Tõnisson ja Vilms toetasid siiski veel novembri alguses 1917 föderaalset riiki ja eesti rahvusriiklust Venemaa koosseisus.

Teine ja määrav sündmus, mis suunas eesti poliitikud riigi loomise teele oli enamlaste võimuvõtt oktoobris 1917. Nii et kui Ratas tahab Peterburi Eesti Vabariigi sünniga siduda võiks ta pigem sõita oktoobrirevolutsiooni 100 aastapäevale. Alguses ei uskunud muidugi keegi, et Lenini seltskonnal õnnestub võimule jääde. Vilms arvas ka siis, et tuleb toetada Vene revolutsiooni, st Kerenski revolutsiooni ja enamlased ohustavad seda. «Revolutsiooni tuleb kaitsta ja asutavat kogu pole vaja, sest see raskendab revolutsiooni olukorda.»

Alles 15 novembril kui Maapäev taas kokku tuleb, ütleb Jüri Vilms, et «aeg on käes». «Ka Eestis pole enam keskvõimu esindust olemas. Aeg on käes, kus meie iseseisvalt ja vabalt oma enese teed peame hakkama käima». Seejärel tunnistab Maapäev enese Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks ja Päts kutsub eesti sõjamehed Vene üksustest «kodumaa kaitseks Eesti polkudesse, oma maad ja rahvast hävituse eest päästma.»

Eesti iseseisvuse idee sündis maailmasõja Venemaale jõudmise ja enamlaste võimuvõtu tõttu. Peterburi meeleavaldus oli tore ajalooline sündmus ja väärib kindlasti ka meelespidamist. Aga Ratase väide, et «siis meie vaarisad ja vaaremad olid need julged, kes ütlesid: me soovime, et meie riik oleks iseseisev» on otsene ajaloomoonutamine. Mõistes, et Ratasele täna sobib, et see nii olnuks ja Eesti Vabariigi hälli saaks Piiterisse viia, ei ole sellisel moonutusel päevapoliitilise hädavalena mitte mingit õigustust.

Eesti Vabariigi peaminister ei tohiks nii oluliste sümbolitega mängida. Eesti Vabariik ei alanud Tauria palee eest. Eesti Vabariiki ei saadud Vene valitsuse käest autonoomiana kingituseks, seda ka ei küsitud. Eesti iseseisvus võideldi välja Vabadussõjas ja nii nagu ta ei alanud varem kui ta välja kuulutati, ei lõppenud ta 1940. aasta okupatsiooniga.

Muide, praegu peetakse New Yorgi Eesti kultuuripäevi, muuhulgas Eesti Vabariigi 100 aastapäeva tähistamiseks. Ükski Vabariigi Valitsuse liige ei pidanud vajalikuks sinna sõita. Kas linn, kus Ernst Jaakson 50 aastat riigi järjepidevust hoidis ja riik, mis iial Eesti annekteerimist ei tunnustanud, ei oleks Eesti peaministrile sobivam koht suure juubeli tähistamist alustada? See on retooriline küsimus. Praegune Eesti peaminister on oma sümbolivalikud ilmselt teinud.

Eerik-Niiles Kross
PM, ARVAMUSRUBRIIK


Kliki ka nendele artiklitele:

* Päts ja vabadussõjalased, riigikogu ja demokraatia
... unud 1930. aastate Eesti poliitlava tegijate seas Nõukogude-sõbralikkuse või järeleandlikkusega: Pätsi-vastase legaalse opositsiooni – sotsialistide ja Jaan Tõnissoni liini – hoiakud Nõukogude Liidu su ...
* Kõik nad väärivad sügavat austust!

Päts ja Tõnisson - võrdleme, kumb neist rohkem Eesti riigi heaks ära tegi Enamik meist on kuulnud nende kohta nõukogudeaegse propaganda väljamõeldisi. Konstantin Pätsi isikusse suhtumist on  ...
* Eerik-Niiles Kross: Päts ja meie

... Kui ma sellest kodus isale õhinal rääkisin, ei öelnud ta, et valet asja ajate või lõpetage ära. Ta soovitas mitte vahele jääda. Vana Tõnissoni leeri mehena ei hakanud ta seletama, et Päts polegi nagu õ ...