Kodakondsus näitab lojaalsust riigile

4
+4

Paul PuustusmaaKui läbi peaks minema paari reformiparteilasest poliitiku unistus ning Eestis seadustataks topeltkodakondus, võivad sellel olla ettearvamatud tagajärjed, kirjutab Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu esimees, jurist PAUL PUUSTUSMAA.

Kodakondsus ja sellega seotud väärtused on ajakirjandusnäriliste söögilaual sagedased külalised. See toob klikke, sütitab kirgi ja tekitab tuliseid vaidlusi, sest asi on põhimõttes, hinnangutes väärtustele ja väärikusele.

Eriti kuumaks on kodakondsuse küsimus küpsetatud pärast seda, kui mitmed juhtivad poliitikud on hakanud esitama küsimusi Imre Sooääre ja Valdo Randpere topeltkodakondsuse ning presidendikandidaat Marina Kaljuranna sünnijärgse kodakondsuse kohta.

Aeg-ajalt julgeb mõni europoliitik kinnitada, et meie kodakondsuse regulatsioon on piisavalt tugev. Kohati kasutavad nad Eesti kodakondsuspoliitika kohta isegi sõna „konservatiivne“. Samas on arusaamatu, milleks soovib mõni teine kaasseltsimees samast võimuliikumisest, et Eesti riik kehtestaks oma konservatiivses kodakondsuspoliitikas topeltkodakondsuse võimaluse. Seda soovitakse justkui seepärast, et välistada võimalik vastuolu kodakondsuse regulatsiooni ja kehtiva põhiseaduse vahel.

Hinnates viimastel aastatel meedias avaldatut saab selgeks, et eestimaalaste enamus on selles küsimuses jagunenud väga erinevatesse leeridesse. Tõusetuvad selged küsimused: mis tähendus on kodakondsuse instituudil, kuhu me oma kodakondsuspoliitikaga peame jõudma või tahame jõuda ning kas topeltkodakondsuse või mitmikkodakondsuse võimaldamine on ühiskondlikule olukorrale ning riigile konstruktiivselt või destruktiivselt mõjuv nähtus?

On loogiline, et asja mõistmise juures on paslik heita pilk ajaloole ja meenutada, kust tuleneb kodakondsus ning milline on selle nähtuse juur. Teades nähtuse juurt, saame me järeldada, milline on taim, mis sellest kasvama peab. Vastasel juhul juhtub taas see, mis on väga omane meie infoajastule ja eriti levinud poliitilisest korrektsusest juhinduvates süsteemides: nähtusele antakse uus tähendus ja vale muudetakse tõeks nagu Orwelli romaanis „1984“.

Kes on kodanik?

Tuntuima fundamentaalse aluse omandas kodakondsuse instituut ilmselt antiikse Rooma aegadel. On aga ülimalt tõenäoline, et kodakondsuse institutsioon pärineb siiski antiiksest Kreekast, kust roomlased selle üle võtsid ja täiustasid.

Kodakondsus on tihedalt ja lahutamatult seotud riigi tekke teooria ja alustega. Tegemist on ilmselgelt esmase privileegiga, mille riik läbi õiguste ja kohustuste seose oma kodanikele (monarhiates kuningas oma alamatele) annab. Alusmõte on lihtne ja selge – mina, riik, kuningas annan sulle õigused kanda kodaniku nime, saada riigilt/valitsejalt kaitset ning spetsiifilisi õigusi (privileege), kodaniku kohustus on samas tasuda makse (riigi ülalpidamine) ja teostada teatud teenistusi (tsiviil- või armeeteenistus).

Seega seob kodakondsus kodaniku riigiga ja vastupidi. Mõlemad on üksteisest sõltuvad.

Läbi sajandite ja aastatuhandete on tugeva kodakondsusega riik suutnud siduda eriliste privileegide kaudu inimeste tahet riigi tahtega. Üks tahab olla kodanik ja realiseerida kodakondsusega kaasnevaid õigusi ja kohustusi, teine omakorda aga omada kodanikke, kelle tugevusest, moraalist ja heaolust sõltub riigi/valitseja püsivus ning heaolu. Monarhiates on see side veelgi silmapaistvam.

Antiikses Spartas tähendas kodakondsus varandusliku seisuse tagamist ja osavõttu riigi valitsemisest. Roomas omakorda andis kodanikuks olemine terve rea privileege, nagu näiteks õigus kohtule, vabanemist kehalistest karistustest, kaubandusõiguse (Ius commercii), riigiteenistuse õiguse (Ius honorum), sealhulgas ka sõjavälja teenistuse koos võimalusega saada nö ratsa rikkaks.

Kodakondsuse mõte on olla oluliseks seoseks inimese ja riigi vahel. Mida tugevam ning sotsiaalselt kindlustatum on riik oma territooriumil, seda väärtuslikum on selle kodakondsus. Mida nõrgem on riik, seda väärtusetum on selle kodakondsus.

Kodakondsust mõjutab ka globaliseerumine. Mida globaliseerunum on ühiskond, seda väiksema väärtusega on sellise globaliseerunud mulli sees eksisteeriva „kodakondsuse“ või seda instituuti asendava nähtuse väärtus.

Teatud olukorras võivad globaliseeruvas ühiskonnas eksisteerivad kodakondsused muutuda ohtlikuks ja lõhestada sellisel teel olevat ühiskonda, mistõttu tuleb klassikalise kodakondsuse institutsiooni asemele leiutada ja kodifitseerida uut tüüpi suhted. Üheks selliseks uut tüüpi suhete näiteks võib lugeda tänapäevast nn euroopa liidu kodakondsust, mis püüab siduda ühte puntrasse klassikalise konservatiivse kodakondsussüsteemi ja tampida see juriidilises sulatusahjus segamini homosuhete, üle-euroopaliste hämarate väärtuste, eeltoodust tulenevate kummaliste õiguste ja kohustustega erinevates ühiskondades, kus on erinevad usulised/sotsiaalsed väärtushinnangud ning isegi riiklikud formatsioonid – alates diktaatorlikest presidentidest ning lõpetades konstitutsiooniliste ja – oh imet – vägagi demokraatlike monarhiatega.

Topeltkodakondsus toob sotsiaalsed pinged

On sügavalt kaheldav, kas selline pudru ja kapsad saab anda ühiskonnale kindlust ja tuge, küll aga on usutav, et selline olukord võib esile kutsuda sotsiaalseid pingeid koos tundmatu tulevikuga.

Konservatiivne poliitika loob tegeliku ettenägemisvõime ja elimineerib ühiskondlikud vapustused just seeläbi, et kaitseb väärtusi, mis on end pika aja jooksul õigustanud ega kiirusta ehitama õhulosse „uue inimese“ või „progressiivsema ja võrdsema ühiskonnakorralduse“ nimel, nagu seda on püüdnud teha ja nagu seda mitmesugused vasakpoolsed jõud ka tänapäeval teha püüavad.

Võib-olla on paratamatus, et kunagi saavad eksisteerima ulmevaldkonnast teada-tuntud planetaarsed riigid (Maa kui üks riik) ja kodakondsuse tähendus kaob sootuks. Kuid me ju ei tea, kas asjad ikka lähevad nii. Kaldun selles kahtlema ja pean tänapäevaseks riiklikuks ülesandeks liikuda tagasi konservatiivsema kodakondsuspoliitika suunas, mis looks majandushoobade ning privileegide kaudu isu riikliku kodakondsuse järele ning seoks paremini kodaniku ja riigi, tugevdades mõlemat olulisel määral. Nii saame korrastatuma riigi ning usaldusväärsema kodaniku, kes omakorda üksteist toetavad.

Omaette teema on muidugi ka topeltkodakondsus või mitmikkodakondsus, kus ühele isikule kuulub mitme erineva riigi kodaniku staatus ja sellest tulenevad õigused-kohustused, samuti kodakondsuse taastamise ja naturalisatsiooni küsimused.

Üks on aga kindel – korralik, kodakondsust vääristav ja oma kodanikke austada püüdev riik ei tohi kodakondsusega seotud paradigmat hägustada ega jätta kõrvale küsimust kodaniku lojaalsusest.

Nagu klassikud on öelnud: kes kummardab mitut jumalat, ei kummarda tegelikult ühtegi. Kodakondsusel on selge lojaalsuse mõõde. See töötab korrektselt riigi ja rahva hüvanguks vaid siis, kui inimene on teadlikult valinud ühe riigi kodakondsuse. Kui see valik lõheneb, tekib poliitiline ebaselgus ja väheneb lojaalsus. Halvimal juhul loob see olukord purunenud ühiskondlikud suhted ja kuritegeliku algallika.

Seetõttu on parimaks valikuks olukord, kus kodakondsus on tajutud mõtestatud tegevuse ja konkreetse sooviavalduse kaudu, kus konkreetne isik on võtnud endale teadlikult õigusi ja seega ka kohustusi selgepiirilise riikliku institutsiooni ees.

Eeltoodust tulenevalt ei tohiks olla tabuks sellise kodakondsussüsteemi seadustamine, kus kodakondsus saadakse teadliku tegevuse teel, teatud eelduste olemasolul ning teadliku valikuga, aluseks sünnikoht, vanemad, vanus ja tahe.

Samuti on loogiline, et riiklik kaitse ja toetus, sealhulgas kodakondsus, on teatud olukorras minetatav, seda näiteks juhul, kui isik valib teadliku tegevusega teise riigi kodakondsuse; või mõnel muul väga olulisel juhul.

Paul Puustusmaa

Allikas: Konservatiivide Vaba Sõna

Kliki ka nendele artiklitele:

TERRORIRÜNNAK PRANTSUSMAAL: topeltkodakondsusega (Prantsuse-Tuneesia) islamisusuline korraldas Nice's massimõrva
....  Nõukogulik võim Euroopast käsib meie nõrka kodakondsuse institutsiooni veelgi nõrgendada. ... e tuua rõhutatult - rahvahääletusseaduse vastuvõtt, presidendi otsevalimised, topeltkodakonds ...
Yana Toom nõuab kodakondsuseta isikutele hääleõigust europarlamendi valimistel
Europarlamendi liige Yana Toom andis täna koos Läti saadiku Tatjana Ždanoka ja Leedu saadiku Andrejs Mamikinsiga parlamendi petitsioonikomisjonile üle petitsiooni, nõudes määratlemata kodakondsuseta isik ...
Vilniuses peeti kinni nõukogude sümboolikaga uhkeldanud Eesti kodanik
Tõenäoliselt on tegemist Eesti riigi nõrga kodakondsuspoliitika ühe väljapaistva ilminguga. Eks selliseid ja muid nõrgast kodakondsuse poliitikast johtuvaid ilminguid kohta me tulevikus veel ja veel.  ...