Henn Põlluaas: Eesti peab tasuma tänuvõla oma veteranide ees

0

Henn PõlluaasVähem kui kahe aasta pärast tähistame Eesti Vabariigi sajandat juubelit. Meie riik ja rahvas on selle aja jooksul läbi elanud nii okupatsioonikannatused kui Teise Maailmasõja, milles osales kümneid tuhandeid meie parimaid poegi. Juubeliaastal oleks kohane meenutada eriti suurelt nende kangelastegusid, tänada ja tunnustada neid.

Paraku ei ole mehi, keda täna on alles vaid käputäis, valitsuse meelest justkui olemaski. Neid ei tunnistata veteranideks, neil ei ole sotsiaalseid tagatisi, nagu tänapäeva missioonidel osalenud meestel, neid ei meenutata Võidupühal, Kaitsejõudude esindajatel on keelatud osaleda nende üritustel ja neid ei autasustata väärikalt. Näiteks Harald Nugiseksi on korduvalt, kuid asjata, esitatud presidendile autasustamiseks.

Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing pöördes õiguskantsleri poole, leides, et Eesti  veteranipoliitika on vale, kuna ei arvesta II Maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnutega. Leiti, et õigusaktid, mis reguleerivad veteranide sotsiaalseid garantiisid, rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna veteranipoliitika kontekstis peetakse veteraniks vaid pärast taasiseseisvumist Kaitseväes ja Kaitseliidus teeninud isikuid. Ühing soovis maailmasõjas võidelnud veteranidele samasuguseid sotsiaalseid tagatisi nagu on missioonidel osalenutel.

Õiguskantsler Ülle Madise vastas, et II Maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnutele ei ole vaja kohaldada Eesti veteranipoliitikat, kuna nemad võtsid sõjast osa Eestit okupeerivate riikide otsuste alusel. Nende erinev sotsiaalsete tagatiste määr ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja riik ei vastuta kaasnenud tagajärgede eest sõjas osalenute elule ja tervisele. Ühesõnaga, nad justkui ei võidelnudki Eesti eest, nad pole veteranid ja ei vääri riigi poolt midagi.


Madise vastus on vastuolus 2012 aasta Riigikogu avaldusega, mis tunnustas Eesti kodanikke, kes tegutsesid Teise maailmasõja ajal Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel. Piinlik, kui õiguskantsler ignoreerib teadlikult juriidilisi ja ajaloolisi fakte. Sama hästi võinuks ta ühineda Vene propaganda valedega, mille järgi Punaarmee ei okupeerinud, vaid vabastas Eesti nii 1941. kui 1944. aastal ja meie isad ja vanaisad olid Hitleri eest võitlevad fašistlikud kõrilõikajad.

1938. aasta Põhiseadus sätestas, et iga Eesti kodaniku ülimaks kohuseks on olla ustav Eesti riigile ja põhiseaduslikule korrale ning kõik Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest. Riigikohus on mitmetes otsuses sedastanud, et „Metsavendade võitlus 1941.a. suvel nõukogude võimu vastu ning Omakaitse tegevus sõjaolukorras oli kooskõlas Eesti vabadusvõitluse eesmärkidega“, et see „oli võitluseks Eesti vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu.“ Suvesõjas ei võideldud ühegi okupeeriva riigi otsustest lähtuvalt, vaid omaalgatuslikult ja Eesti Vabariigi hüvanguks. See puudutab ka sõjajärgset metsavendlust ja dissidentlust ning tähendab, et kõigi nende inimeste ees on riigil kohustused ja vastutus.

Vaatamata okupatsioonile, ei katkenud Eesti riigi juriidiline järjepidevus. Tänane Eesti on 1918. aastal väljakuulutatu õigusjärglane. Seaduslikuks riigipeaks, alates 21.06.1941, oli Jüri Uluots, peaminister presidendi ülesannetes. Tal oli põhiseaduslik õigus langetada riiklikke otsuseid, sh kuulutada välja mobilisatsiooni. Uluotsa poolt 18. septembril 1944 ametisse kinnitatud Otto Tiefi valitsuse legitiimsusel tugineb järgmiste ja ka tänase valitsuse legitiimsus.

Kui 1944. aastal rinne Eesti pinnale jõudis, kuulutasid sakslased välja mobilisatsiooni. Peaminister Uluots ja Eesti poliitiliste jõudude esindajad ei olnud varasemaid Saksa mobilisatsioone toetanud, kuid olukord oli muutunud ja nüüd otsustati mobilisatsiooni toetada. Teati, et uus Nõukogude okupatsioon tooks kaasa eestlaste kui rahvuse hävitamise. 7. veebruaril peetud raadiokõnes kutsus Uluots eestlasi relvile ja kuulutas mobilisatsiooni sisult Eesti mobilisatsiooniks. Ta kinnitas: „Toetan täielikult mobilisatsiooni head kordaminekut. Arvan, et ainult sel viisil on eestlastel oma jõududega võimalik oma maad ja rahvast kaitsta.“ Ilma meie riiklikku järjepidevust vaidlustamata ei ole võimalik vaidlustada Uluotsa pädevust see otsus langetada.

Kuna mobilisatsiooni taha olid asunud rahvuslikud ringkonnad koos peaminister Uluotsaga, tuli kutse peale loodetud 15 000 asemel kokku u. 45 000 meest. Eesti kodanikena täideti oma kohust Eesti Vabariigi ees. Koju kutsuti kõik mujal idarindel võitlevad Eesti üksused. Augustis saabusid Eestisse, kodumaa eest võitlema ka ca 1800 soomepoissi. 1944. aastal sõdis Eesti rinnetel Punaarmee vastu Eesti rahvusväeosades u. 70 000-80 000 meest.

Nii Uluots oma hilisemates ütlustes, kui Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mis koosnes kõigi EV poliitiliste jõudude esindajatest, nimetasid Punaarmee vastu lahingusse astumist uueks Vabadussõjaks ja võitluseks Eesti Vabariigi eest. Juhan Reigo, Otto Tiefi valitsuse sisekaitse ülem, ütles augustis: „Meie oleme toetanud väljakuulutatud mobilisatsiooni, oleme algatanud ja aidanud teostada Eesti vabatahtlikkude tagasitoomist Soomest...EVR on kujunenud selleks keskseks organiks kelle ümber on koondunud kõik poliitlised rahvuslikud ringkonnad ja kes juhib võitlust Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest. Meie poliitlise hoiaku suhtes ei ole eesti rahvuslikkude ringkondade keskel tekkinud mingisuguseid lahkaravamusi.“

Peaminister Jüri Uluots ütles 17. 08. 1944 raadiokõnes: „Ainult üks võimalus ja üks eeldus on praegu eesti rahval oma tuleviku säilitamiseks. Et säilitada meie maa, meie rahvas ja kõik see, mis temale kallis, peame võitlema. Oma võitlusega ja oma verega tõestab eesti rahvas tervele maailmale, et meie, eestlased, ei ole Nõukogude Liidu osa. Et me mitte mingitel tingimustel ei taha ka edaspidi N. Liitu kuuluda. Võitluses ida vastu oleme meie, eestlased, praegu hädakaitse seisundis. Sest mitte meie ei ründa, vaid meid rünnatakse. Meil, eestlastel endil kuulub seega õigus otsustada, missugusel viisil ja kellega koos on meie enesekaitse efektiivsem. Igal enesekaitsel on siht, milleks seda teostatakse. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt kogu maailmale, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma põlist eluruumi ja oma rahva vabadust. Vabadussõda jätkub praegu. Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltub kogu eesti rahva olevik ja tulevik.“

Ja nüüd öeldakse, et võitlus oli vale, et võideldi hoopis okupatsioonivõimude otsusel. Professor Lindmäe on kinnitanud, et sisult oli tegu mobilisatsiooni väljakuulutamisega presidendi ülesandeid täitva peaministri poolt: „Siinjuures ei ole määrav, et Eestis sellal de facto kehtivas õiguskorras ei saanud peaminister presidendi ülesannetes täita riigikaitse kõrgeima juhina oma volitusi täies ulatuses.“ Ehk teisisõnu, munder, mis meestel seljas oli, ei ole oluline. Tegutseti meie seadusliku riigijuhi üleskutsel ja ülesandel, Eesti riigivõimu otsuse alusel. Eestlased võitlesid mitte Saksamaa, vaid Eesti riigi taastamise ja iseseisvuse nimel. Seda võitlust jätkati nii metsavendade kui hilisemate dissidentide poolt.

24.02.1952 kinnitas Eesti Riigivolikogu ja Riiginõukogu liikmete kogu eksiilis järgmist: "Eesti Vabariigi, oma kodumaa ja rahva elu, vabadus ning au eest võitlesid ja valasid verd eesti mehed ka Teises Maailmasõjas, kuigi nad selles võitluses olid sunnitud kandma võõrast vormi või tegutsema metsavendadena. Eesti rahvas ei unusta kunagi Eesti vabaduse eest võitlejaid. Nende võitlus oli aus, õiglane ja püha. Neile oleme kõik tänu võlgu".

Uluotsa mandaadi ja eesti meeste võitluse sisu kahtluse alla panemine tähendab ka Eesti juriidilise järjepidevuse kahtluse alla panemist. Paraku on õiguskantsler Madise mitmete otsustega näidanud, et tegemist on pigem valitsuse poliitilist tellimust täitva kui põhiseaduslikkust kaitsva institutsiooniga. Senised riigikogu koosseisud ja valitsused on eelistanud vabadusvõitlejate osas pea liiva alla peitmist selmet selgitada maailmale eestlaste võitluse eripära. 2005. aastal võeti Juhan Partsi valitsuse käsul Lihulas öösel ja vägivalda kasutades maha isegi bolševismi vastu ja Eesti vabaduse eest võidelnud meestele püstitatud ausammas.

Kõik, kes võitlesid Eesti eest peavad saama tunnustuse osaliseks, mida nad väärivad ning sellega kaasnevad sotsiaalsed tagatised: toetused, soodustused, arstiabi. Nende diskrimineerimine tuleb lõpetada. Vabadusvõitlejad väärivad võrdsustamist mitte ainult tänaste missiooniveteranidega, vaid ka Vabadussõja sangaritega. Pole tähtis, et nad võitlesid paratamatuse sunnil saksa mundris – nad võitlesid ja paljud neist langesid Eesti riigi ja rahva eest, meie vabaduse ja iseseisvuse eest. Selleta ei oleks meil ka tänast vabariiki.

Riik peab lähtuma sellest, mida meie õigeks peame, mitte tõmbama saba jalge vahele Kremli haukumise või meist mitte aru saada tahtvate „sõprade“ arvamusest. EKRE kavatseb esitada Riigikogule vastava seaduseelnõu, et tasuda riigi moraalne ja õiguslik auvõlg nende meeste ja ka naiste ees.

H. Põlluaasa BLOGI

Kliki ka nendele artiklitele:

* Rumal otsus - väliskomisjoni esimeheks sai Marko Mihkelson
... -Niiles Kross, Henn Põlluaas ja Andres Herkel. Väliskomisjoni eelmine juht Sven Mikser (SDE) sai uues valitsuses välisministri portfelli...
* Kaheteistkümne kiri presidendile - 13. liituja on BHR

...  Et võitlust ei jäeta ja südant valutatakse edasi, seda tunnistab ka värske 12. kiri. Riigikogu liige Henn Põlluaas saatis koos kaheteistkümne erinevatelt elualadelt pärit mõttekaaslasega piiri ...
* Konservatiivne Rahvaerakond esitas eelnõu burkakeelu kehtestamiseks Eestis

... nõu, et viia vastav täiendus sisse Eesti korrakaitseseadusesse. Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni aseesimees Henn Põlluaas selgitas, et Eestis ja enamikus teistes Euroopa riikides ei ole ...