Peeter Helme: millist konservatiivsust vajab Eesti?

1
+1

Peeter HelmeEesti vajab ühendavat konservatiivsust. Ühiskonnas, kus vasakpoolsed ja liberaalsed jõud kasutavad ära inimeste erinevaid arusaamu rahvusluse, sisserände, samasooliste kooselu, soorollide või peremudelite osas, ei saa miski ühendav tulla mujalt kui konservatiivselt tiivalt, kirjutab ERR-i toimetaja Peeter Helme oma arvamusloos.

Olen juba tükk aega mõelnud, et peaks võtma sagedamini sõna maailmavaatelistes küsimustes. Ma pole mõnda aega ei kirjutanud ega rääkinud konservatiivsusest. Aga peaksin. Peaksin, sest pean end ise konservatiiviks ja tunnen, et meie ühiskond vajab konservatiivsust. Nõnda võikski tänasel lool olla pealkiri: „Millist konservatiivsust vajab Eesti?“

Olen märganud, et mida enam maailmas tervikuna ja ka Eestis ollakse sunnitud tunnistama, et viimaste aastakümnete vasakpoolsed ja liberaalsed programmid on osutunud vigasteks, kahjulikeks ja suisa inimvaenulikeks, seda agressiivsemalt kipuvad vasakpoolsed ja liberaalid mitte ainult oma arusaamu kaitsma, vaid seda vaenulikumalt suhtuvad nad ka teistsuguse maailmavaate kandjatesse. Ja see häirib.

Siinkohal osutan kriitiliselt näpuga headele kolleegidele ajalehest Sirp, kes käitusid alatult, lubades oktoobris lõukoertena Hardo Pajula esseekogu kallale sotsialist Rein Järvelille ja end vist liberaaliks tituleeriva Ahto Lobjaka. Ajakirjanduslik see küll pole, kui kahel arvajal lastakse lihtsalt ühte inimest tümitada.


Seda Sirbi numbrit vaadates meenus ka üks veebruarikuine Sirp, kus Rein Raud kirjutas konservatiivsusest. Ta väitis, et suur osa Eesti konservatiive polegi päriselt konservatiivid. Tegelikult ehitas Raud endale puusliku ja asus seda siis peksma. Lugemine oleks olnud naljakaski, kui Raud – kellest kirjaniku ja Ida kultuuriloo tundjana lugu pean – poleks rääkinud tõsipaatoslikul toonil asjast, millest tal – vabandust – aimu pole.

Konservatiivsuse olemus on amorfsus, olukorrale vastava kuju, vormi ja retoorika võtmine. See on eluhoiak, mitte ideoloogia.

Selles loos tegi Raud tavalise vea, mille vasakpoolsed konservatismi rünnates ikka teevad – nad arvavad, et viimane on samasugune ideoloogia nagu vasakpoolsus. Paraku see pole nii. Kui oleks, poleks konservatiivsus konservatiivsus, vaid fašism või natsionaalsotsialism.

Viimased aga ongi rohkem suguluses sotsiaaldemokraatia ja muu vasakpoolsusega – mida mina pole pädev eritlema – just põhjusel, et kuigi eelpoolnimetatud nähtused räägivad rahvuslusest, traditsioonilistest soorollidest ja peremudelist, esindavad nad samas kindlat ideoloogiat oma kaanonite, tüvitekstide ning formaliseeritud mõtterajatistega.

Miski ei saa olla aga kaugemal konservatiivsusest, mille olemus ongi amorfsus, olukorrale vastava kuju, vormi ja retoorika võtmine. See on eluhoiak, mitte ideoloogia.

Kes juhtus vaatama koalitsioonikõneluste ajal, 9. novembril eetrisse läinud ”Foorumit”, nägi, kuidas sotsiaaldemokraatide juht Jevgeni Ossinovski kinnitas, et parem-vasak jaotus tänapäeval ei kehti. Olen täiesti nõus, et konkreetsete sammude puhul konkreetses olukorras ei oma kassi värvus tõesti tähtsust. Küll aga tuleb siin jällegi esile seesama põhimõtteline erinevus, mis takistabki vasakpoolsetel konservatiive mõistmast. Kui Rein Raud arvab, et konservatiivsus on ideoloogia, siis Ossinovski arvab, et see on poliittehnoloogia.

Kui keegi on iseenda loodud minevikus kinni, siis on seda vasakpoolsed ja liberaalid.

Ja see viibki meid Eesti – ja ka kogu õhtumaise – ühiskonna suurima probleemini. Meid valitseb end iseenesestmõistetavaks pidav vasakliberaalne ideoloogia, mis peab teisitimõtlemist poliittehnoloogia abil lahendatavaks insenertehniliseks ülesandeks ega mõista, et eluhoiakud ja maailmavaated ei ole aritmeetikatehted.

Õige-vale kehtib siin ainult sedavõrd, et on vale suruda enda arusaamu kasvava agressiivsusega peale ning hakata rääkima äärmuslusest ja uusreaktsionääridest, nagu teeb tänavusügiseses ajakirjas Vikerkaar Marek Tamm.

Ühtlasi viibki see vastuseni küsimusele: „Millist konservatiivsust vajab Eesti?“

Vastus on lihtne: Eesti vajab ühendavat konservatiivsust. Ühiskonnas, kus vasakpoolsed ja liberaalsed jõud kasutavad ära inimeste erinevaid arusaamu rahvusluse, sisserände, samasooliste kooselu, soorollide või peremudelite osas, ei saa miski ühendav tulla mujalt kui konservatiivselt tiivalt. Kas selleks on tingimata mõni erakond või aitab meil ühendavat konservatiivsust leida mingi muu jõud, näitab aeg.

Tuletan veel meelde, et tänavu septembris sai Eesti endale presidendi, kes nimetab end konservatiiviks. 16. märtsil kirjutas ta (veel Euroopa Kontrollikoja liikmena) Postimehes arvamusloo, kus hoiatas mõtlemise eest, nagu tähendaks konservatiivsus minevikku kinni jäämist.

Ei, konservatiivsus ei tähenda seda. Üha enam on näha, et kui keegi on iseenda loodud minevikus kinni, siis on seda vasakpoolsed ja liberaalid.

RahvusRinghääling

Kliki ka nendele artiklitele:

* Saagu teist sootud sookollid!
... probleemidest ning on lähedal seismas püsiväärtustele ehk konservatiivsusele. Kas teg ...
* ANDRI NEEDO: Heaolu alus on rahvusriikide püsimine Euroopas

... ulgas küllalt populaarne. See on minu arvates tõeline „populism“ selle sõna ebameeldivas tähenduses,  mis põlgab konservatiivsust e. seniloodu alalhoidmist sh pereväärtusi, jne. Lihtsaid lahendusi a ...
* Eurosotsialismi uued pärlid e. vajame õiglusriiki!

... imalik. Pragmaatiline konservatiivsus on selle garantiiks. Kui selleks on vaja muuta Euroliitu, siis tuleb seda teha. Kui Euroliitu ei saa muuta, siis tuleb uppuvalt laevalt lahkuda enne, kui see p ...