Sirje Kiin: Eesti identiteet ei ole veneviha

0

Sirje KiinEesti ajakirjanduses on sagenenud etteheited, nagu kannataks tänane Eesti russofoobia ehk veneviha all. Väidetakse koguni, nagu põhinekski eestlaste identiteet russofoobial ehk vastandumisel meie põlisvaenlasega, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin.

Kõige kummalisem lugu on see, et need väited ei tule mitte ainult vanadest ja uutest vene propagandatorudest, vaid meie oma keele- ja ühiskonnateadlaste värskest sulest. 27. jaanuari Sirbis avaldas keeleteadlane Mati Hint artikli «Eesti identiteet tõejärgses maailmas», kus ta väidab, et «Eesti peavooluideoloogia ei oska tänapäevast eesti identiteeti kujutada ilma kohustusliku russofoobiata» ning et «aeg-ajalt võtab russofoobia Eesti kõige erudeeritumate kolumnistide seisukohtades otse apokalüpsisele kutsuvad mõõtmed». Juhtivateks russofoobideks osutuvad Hindi arvates lisaks ajakirjanikest kolumnistidele meie parimad välispoliitika eksperdid ja diplomaadid (Kadri Liik, Harri Tiido jt). Mati Hint on veendunud, et  «meie positiivsed identiteeditunnused jäävad ebamääraseks ja kõige olulisemaks on vastandumine mittemeiele».

Tallinna Ülikooli üldpolitoloogia õppejõud Tõnis Saarts lisas omalt poolt õli tulle artiklis «Savisaar kui turuliberaalse ja russofoobse Eesti looja» (Sirp 3.02.2017), väites, et praegune Eesti olevat «parempoolne, turuliberaalne ja venevastasele rahvuslikule ideoloogiale üles ehitatud».

Ajaloolane Lauri Vahtre vaidles vastu: «Tõnis Saarts võinuks värskendada oma teadmisi ajaloost ja märgata, kui kergesti on eestlaste saksavastasus asendunud venevastasusega ja kui kergesti võib venevastasus asenduda eurovastasusega. Eestlaste rahvuslik ideoloogia ei ole ei vene-, saksa- ega türgivastane, vaid ta on lihtsalt rahvuslik, olles selle vastane, kes meie rahvast parajasti ohustab. Ja kui keegi ei ohusta, siis polegi kellegi vastane.» (Konstruktor Saarts ja tema diskursus. Postimees 7.02.2017).


Nõustun Lauri Vahtrega, et on oluline vahet teha eestlaste hoiakul Venemaa ja venelaste suhtes, sest need ei lange sugugi ühte. Oleme küll põhjusega kriitilised nõukogude ja Putini režiimi totalitaarsuse suhtes, aga ei kanna seda sugugi automaatselt üle vene rahvusest sõbrale, koolikaaslasele, naabrile, kirjanikule või Eesti venelasest poliitikule, kui ta just ei kuuluta Eesti rahvusele ja keelele kadu,  kui ta ei esine provokatiivselt vene propagandakanalis või ei külasta demonstratiivselt massimõrtsukalikku Süüria diktaatorit, keda kogu demokraatlik läänemaailm boikoteerib ja hukka mõistab.

Kui üha agressiivsemaks muutuv idanaaber ähvardab ja provotseerib meid järjepannu küll õhuruumis, küll vee all, küll eetripropaganda ja massiivsete militaartreeningute relvatäristamisega, siis on iga normaalse riigi kohus neid ohte analüüsida, analüütikute kohus Venemaa ohte hinnata ning poliitikute ja riigijuhtide kohus neile reaalsetele ohtudele vastavalt reageerida. Siin ei ole mitte tegemist veneviha, vaid elementaarse enesekaitsega.

Kui vaatame Eesti poliitilisse ajalukku ja võrdleme seda naaberrahvaste omaga, siis näeme, et meie ajaloos puudub tegelikult selline konkreetne nähtus nagu ryssäviha (veneviha)  või isoviha (suurviha), mis oli olemas Soome ajaloos ja mis väljendub tänaseni soome kirjanduses ja kultuuris nii poliitilistes Iivana -pilalauludes kui ka ajalooliste parteide otsustes ja dokumentides. Soome mõtteloolane Timo Vihavainen analüüsib 2014 ilmunud raamatus «Ryssäviha. Venäjän-pelon histooria» (Veneviha. Vene-hirmu ajalugu) selle nähtuse süvajuuri.

2015 linastus Soome televisioonis kümneosaline dokumentaalfilmisari pealkirjaga «Suomi on venäläinen. Ryssäviha»  (Soome on vene (oma). Veneviha), mis vaatles sama nähtust ning püüdis jõuda selle algpõhjusteni, aga ka rahvusvaheliste seosteni, väites näiteks, et russofoobial on üldeuroopalikud juured, et maailmasõdade vahel levis Euroopas üldine vihakultuur, et pärast Teist ilmasõda levis kogu läänes nõukogudevastasus ning et Venemaa harrastas aktiivset Soome- vastast propagandat nii 20. kui 21. sajandi algul, mis omakorda toitis soomlaste veneviha.

Muidugi kaklesid ja kaklevad Eestiski eesti ja vene poistekambad (üha vähem), muidugi on eestlastel ja venelastel jätkuvalt erinev inforuum (üha vähem) ning paraku ka endiselt eristumist soodustavad koolid (üha vähem), kuid kõik see pole ligilähedanegi sügavale poliitilisse ajalukku juurdunud nähtusele, mida poliitikaloolased tõelise veneviha all silmas peavad.

Alates iseseisvuse taastamisest on küll üritatud luua mitut vene parteid, aga need ei ole osutunud elujõuliseks, sest Eesti poliitilises süsteemis on olnud venelastel oma  loomulikud väljundid kuni tänaste ministrikohtadeni välja. Samuti pole Eestis juurdunud ainult eesti rahvusel põhinevad erakonnad. Isegi ERSPs ehk Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteis oli mitu venelast, kes olid suuremad eesti rahvuslased ja iseseisvuse eest seisjad kui mõni tuim või arg eestlane.

Erinevalt soomlastest ja teistest lääneurooplastest on igal eestlasel olnud loomulikke kokkupuuteid venelastega juba lapsepõlvest saadik, kõigil meil on venelaste hulgas sõpru, kooli- või trennikaaslasi, töökolleege ja ka sugulasi. Venelased ja eestlased on elanud Eestis koos sajandeid. Me pole kordagi sõdinud  vene rahvuse, vaid Vene riigikorra ja nõukogude režiimi vastu.

Eesti keeles pole venelaste jaoks korralikku, vägevat sõimusõnagi, sest tibla ja vanka on ju üsna nõrgarõhulised, pigem deminutiivsed ehk pisendavad kui hirmunult suurendavad sõnad väidetavalt vägeva vene võimu ees. Pealegi pole need sõimusõnad üldse enam eriti käibel, eriti pärast Eesti taasiseseisvumist. Näiteks lätlaste ja soomlaste kohta on meil varuks palju hullemaid nalju kui venelaste kohta, mis minu meelest tähendab seda, et lätlasi ja soomlasi kohtleme nagu ikka normaalseid naabreid, keda aasitakse ja tögatakse, venelasi näeme aga pigem omadena, kelle üle polegi nii väga vaja nalja heita, sest nad on liiga igapäevased ja tavalised elu- või töökaaslased.

Väidan niisiis, et pole meis, eestlastes, mingit üldrahvuslikku subjektiivset veneviha, pigem on meil reaalne, objektiivne Vene oht ja julgeolekuprobleem.

Allikas:
Sirje Kiin
PM


Kliki ka nendele artiklitele:

* Eesti kodakondsuspoliitika vajab revolutsiooni!
...  Jaak Allik kirjutab, et kodakondsus- ja hariduspoliitika muutusteta jätkamisel arvab üha rohkem Eestis elavaid venelasi, et maa, kus nad elavad, on ajutiselt Venemaa küljest ära lõigatud tükk. Üks  ...
* Ivan Makarov: vene inimese eestimeelsus Eestis on taunitav

... se «etniliselt muteerunud venelastest», kus «kahestunud isiksusega» vene poiss sai ikka täie rauaga. Impeeriumimeelselt seltskonnalt olekski veider oodata mingit muud reageeringut, kuid ka eestlastele kuuluv  ...
* Andrei Kuzitškin Keskerakonna identiteedist

Arutluses venelaste olukorra kohta Eestis analüüsib Andrei Kuzitškin muu hulgas tänases Postimehes Keskerakonna käitumismustrit. Alustuseks aga rõhutab kolumnist Keskerakonna juuri ja päritolu, et k ...