Aldo Kals: Jüri Kuke sündimise päeval oli riik juba sügavas kriisis

0

Eile toimus Tartu ülikoolis arvult üheksateistkümnes Langenud Vabadusvõitleja Päeva aulakonverents, mille peateemadeks olid Balti Apell (23. august 1979); Eesti Kongress (11.-12. märts 1990); 70 aastat II maailmasõja lõpust ja ülisuurte rahvuslike kaotuste põhjused Eestis. Kõnega esines Aldo Kals, kelle sõnavõtt on esitatud täies mahus.

Jüri Kukk ja tema rahva saatus

Lubage tänada selle mälestuskonverentsi korraldajaid! Meie püha kohus on au sees hoida nimeka Eesti vabadusvõitleja, keemiku ja Tartu Ülikooli dotsendi Jüri Kuke mälestust! Elame Pärnus sündinud Jüri kuke 75. sünniaastapäeva lävel. Ta oli minu põlvkonna esindaja, kes võinuks olla rivis ja teha teaduslikke avastusi ning juhendada doktorante, aga ei! Seda kõike põhjusel, et langesime 1939. aastal teise järgu rahvaks, kes polnud oma saatuse peremees.

Igatahes Jüri Kuke sündimise päeval, 1. mail 1940 oli Eesti Vabariik juba sügavas kriisis. Euroopa sõjatulekahju taustal oli karta, et meie riigile on jäänud loetud päevad. Vaid võimulolnud klikivalitsus kordas ühe muinasjutukangelase kombel, ainult rahu, ainult rahu – ei mingit relvade täristamist ja seda ikka Eesti rahva püsimajäämise nimel! Kuulujuttude levitajad rootsi kardinate taha ja sealt tulevased juunikommunistid vabadusse!

Võtaks keegi koostada Eesti riigi allakäigu ehk estoniseerumise ajaloo vahemikust 28. septembrist 1939 kuni 17. juunini 1940 või kuni sama aasta 6. augustini. Kõnealune uurimus tuleks küll ära trükkida, aga kohe on soov see kümne luku taha ning tõlkimiskeelu alla panna. Sõnavabadus seda ei luba, aga ni häbi on, et meil kunagi niisugune riik oli.


Sellesama ülikooli seinte vahel rääkisid äsja baaside lepingu koostanud professorid üliõpilastele, et ajad on rasked ja hoiame omavahel kokku! Tudengid läksid Wernerisse ja kõnelesid, mis ühtekuulumisest siin veel juttu teha, kui needsamad professorid müüsid Moskvas baaside lepinguga Eesti maha?

Miks kuulutas meie vägede ülemjuhataja II maailmasõja puhkemise eel sõjakooli kadettidele, et suurriigil on õigus Läänemere sadamatele? Samasugune õigus olnuks sellel suurriigil ka Vabadussõja ajal, aga ometi ajas seesama väepealik selle riigi sõdalased idapiiri taha. Õnneks kirjutasid meie põhiseaduse koostajad selle piiri sinna sisse, aga praegused riigiisad ei taha seda tunnistada. Juba kakskümmend aastat tehakse jõupingutusi omaenda riigi põhiseaduse mitme punkti rikkumiseks, et Eesti Ingerimaad ja suuremat osa Petseri maakonnast naaberriigile anda. Loodame, et terve mõistus võidab ja meie Riigikogu lõpetab uue piirilepingu ratifitseerimise ning katkestab sõjas oleva agressoriga selle sõlmimise. Ei tea miks osa riigireetureid pannakse trellide taha, teistele jagatakse kõrgeid tiitleid ja aurahasid ning tehakse mõnikord koguni ettepanek valitsuse moodustamiseks?

Kui agressorit säästes tema ohvrile relvaabi ei anta, on majanduspiirangud üleilmastunud maailmas võimas relv. Seda ainult juhul, kui piiranguid teevad paljud ja võimalikult suures mahus. Teise maailmasõja süütajad kartsid neid põhjendatult. Piirangud polnud aga vaba maailma ärimeeste huvides ja need kukkusid läbi. Samad sõnad tänaste sanktsioonide kohta. Kui Ukraina agressoril on sõbrad Küprosel, Prantsusmaal, Saksamaal ja Ungaris ning kui mälukaotus on kustutanud Krimmi annektsiooni, pole piirangutest midagi loota.

24. veebruaril ütles meie kõrge väepealik, et Eesti kaitsevõimega on kõik kõige paremas korras. Telesaates väitis aga üks peaministri kandidaate, et kaitseliitlasena ta küll ei tea, mida teha või kuhu minna, kui rohelised mehikesed uksele klopivad. Minevikus läks nii, et meie riigi poolt 20 aasta jooksul välja õpetatud ja relvastatud sõjavägi ei lasknud Eesti kaitseks ainsatki pauku. Ometi tormasid koolipoisid 1918. aastal Vabadussõtta peaaegu paljakäsi. Meie kaitsetahte eredateks näidisteks olid veel soomepoisid, metsavennad ja 1944. aasta suurmobilisatsiooni kaasa teinud mehed. Kogu see sõjaline võimekus jäi meie riigi juhtide saamatuse tõttu kasutamata.

Eesti Vabariigi 97. aastapäevaks tehti meile idapiiril kingitus dessantvägede jõuliste manöövritega. Jääb oodata kopterikandjate üleandmist neile ja mälumängu küsimuse esitamist: mitme minutiga Tallinn nende abil üle võetakse?

NATO liikmelisus ja ühendriikide presidendi eelmise aasta külaskäik Tallinna oli kõva sõna. Peame olema aga valmis ka selleks, et maailmarahu huvides pole otstarbekas Eesti Vabariigi kaitseks alustada tuumasõda! Kas tõesti on nii, et Eesti on kaitstud seni, kuni langeb Ukraina viimane sõdur!