Tants uue piirilepingu ümber

0

Täna hakkab valitsus arutama Eesti Vabariigi piire muutva uue piirilepingu küsimust.

Siinjuures on olulised kolm probleemide kogumit. Esimene on see, et uute piiride kehtestamisega annab riik ära tasuta ja kauplemata ca 5,2% riigi territooriumist, seal asuvatest varadest koos rahvaga. Teine probleemide kogum puudutab asjaolu, et muudetakse Vabadussõja tulemusi ja Tartu rahulepinguga kokkulepitut (seega ka kehtivat Põhiseadust). Arvestades aga venemaa poliitretoorikat ja suhtumist asjasse nagu ka poolte (Eesti ja vene) kõiki sõlmitud kokkuleppeid alates iseseisvuse taastamisest, siis on võimalik aru saada ühte - venemaa pole kordagi tunnistanud Eestit 1940. aastani eksisteerinud riigi õigusjärglasena.  Nüüd tekib oluline küsimus - kas lepingupartneri (venemaa) poolt mittetunnustatud riik soovib sõlmida lepingut riigiga, kes tema olemasolu ja tekkealuseid ei tunnista? See on juriidiline nonsenss!

Kolmandaks probleemide hunnikuks on loomulikult imperialistliku vene riigi vallutuspoliitika heakskiitmine uue lepingu kaudu, millist eeskuju see näitab maailmale olukorras, kus see vallutushimuline riik on taas sõjaradu käimas ning hõivab taas naabrite territooriume Georgias, Moldovas, Ukrainas ... täpselt nagu ta tegi Eestiga, hõivates ebaseaduslikult meie riigile kuuluva Ingeri- ja Petserimaa, inkorporeerides need maad seejärel jõuga ja kõikide kehtivate seaduste vastaselt (sealhulgas ka NSVL-i seadusi rikkuvalt) oma riigi sisse.

Tasuta varade kinkimine vallutajariigile ja eeskuju näitamine maailmale on loomulikult probleemi üks külg. See on aga pigem riikliku moraali valdkonda minev.

Olulisem on siinjuures ikkagi lepingu sõlmimine riigiga, kes teist lepingupartnerit ei tunnista. Vähemalt sellisena nagu partner ise end teab olevat. Sellises olukorras lepingusse astumine venemaaga on nõustumine selle vallutushimulise riigi poliitilise doktriiniga Eestist kui venemaast 1991. aastal eraldunud uuest riigist. See asjaolu omakorda on aga taganemine Tartu rahulepingust, Põhiseadusest ja õigusliku järjepidevuse kandmisest.

Nii võib teha, kuid seda saaks ikkagi teha vaid eelnevalt Põhiseaduse muutmisega ja selleks rahvalt - Eesti kodanikelt (mitte kõikidelt siinviibijatelt) referendumiga mandaati saades.

IRL nõuab deklaratsiooni

Õigustatud hirm õigusjärgluse kaotamise ees on ilmselt kannustanud vähemalt ühte valitsuspartnerit - IRL-i.

Kuigi IRL on samuti osaliselt süüdi selles, et 2005. aastal võttis riik suuna õigusjärglusest loobumisele ja soostus Tarandi poolt eiteakustkohast võetud õigusega lubada venemaale Eesti riigi alad nagu ka selles, et mihkelsoni-paeda aktina on veelkordselt alla kirjutatud olemasolevaid riigipiire muutev leping, siiski juhindub IRL mitmete tuntud ja tunnustatud õigusspetsialistide soovitusest - nõudes ratifitseeritavasse lepingusse täiendavalt deklaratsiooni riikliku järjepidevuse e. meie riigi õigusliku järjepidevuse tunnustamise kohta.

See on tõesti kõikide halbade asjade juures vähim, mida teha saaks. Me kiidame sellisel juhul heaks venemaa vallutuspoliitika, anname tasuta ära Eesti riigile ja rahvale kuuluvad alad, varad, rahvakillud, kuid saavutame pisku - esimest korda meie riigi järjepidevuse tunnistamise venemaa poolt.

Kõige õiglasema nõudega erakond värskes Riigikogus on siiski konservatiivne erakond, kes on aastaid nõudnud ühte - rahvaküsitlust, sest ilma rahva kui kõrgeima otsustaja nõusolekuta ei peeta seda kinkelepingut õiguspäraseks.

Anar Rand
BHR