Ühe ausa elu auväärsed aumärgid

0

Tõnis-August Avingo Teise maailmasõja alguses okupeeris Nõukogude Liit paljude teiste Ida-Euroopa väikeriikide hulgas ka Eesti ning hakkas süstemaatiliselt represseerima kohalikku eliiti, kelle hulka kuulusid ka kaitseväelased ja kaitseliitlased.

Käesolev lugu on ühest Eesti ohvitserist ja tema aumärkidest. Lugu ohvitserist, kelle vastu, võrreldes tema paljude teenistuskaaslastega, oli saatus kindlasti armulisem, kuid kelle elukäigule on kunagised tragöödiad vajutanud ilmselge pitseri.

Tõnis-August Avingo (kuni 1936. aastani Adamson) sündis 13. augustil 1887 Uue-Vändra vallas Pärnumaal talupidajate perekonnas. Esmase koolihariduse omandas ta Juurikaru vallakoolis (1895–1898) ja Vändra kihelkonnakoolis (1898–1901). Edasi kulges koolitee Pärnu linnakoolis (1901–1904) ja hiljem Aleksandri põllutöökoolis.

Avingol oli tõsine plaan siirduda õpinguid jätkama Pihkva keskpõllutöökooli, kuid 1905. aastal alguse saanud revolutsioonilised sündmused ei lasknud sellel sündida. Nii leidis Tõnis-August 1914. aastani oma isatalus rakendust põllutöölisena ja alanud ilmasõda viis teda hoopis Gatšina lipnikekooli.


Tsaariarmeest Eesti kaitseväelaseks

Tsaariarmee ohvitserina võttis Avingo osa sõjategevusest Riia ja Galiitsia rinnetel. Mõne aasta jooksul jõudis ta tõusta rooduülema ametikohani ning staabikapteni auastmesse. Silmapaistvate saavutuste eest autasustati teda mitmete toonaste aumärkidega – Püha Anna III ja IV järgu ning Püha Stanislavi III järgu ordenitega.

Rahvusväeosade loomisel 1917. aastal liitus ta 1. Eesti jalaväepolguga, kuid juba samal aastal arreteeriti Tartus enamlaste poolt ja saadeti kombekohaselt ka kohe tribunali alla. Süüdimõistva otsuseni õnneks siiski ei jõutud ja Avingo vabastati vangilaagrist õige mehena. Saksa okupatsioonivägede saabumisel vangistati ta uuesti sakslaste poolt ja toimetati kinnipidamiseks Valga linna, kuid mõne aja pärast vabastati taas.

Eesti vabadussõjast võttis Tõnis-August Avingo osa rooduülemana 2. jalaväepolgus ja Sakala partisanide polgus lõunarindel (Aidu-Tartu-Petseri-Pihkva joonel) võideldes. Pärast vabadussõja lõppu jätkas ta rahuaegset teenistust kuni 1921. aastani Valgas dislotseerunud soomusautode kolonni ridades.

Pärast demobiliseerumist ja abielu sõlmimist Vilma-Margarethe Põderiga pöördus Tõnis-August tagasi maaviljeluse juurde ning jätkas tegevust põllumajanduses. Aastatel 1921 kuni 1923 oli Avingo tegev põllumajandusministeeriumi ametnikuna Tartumaal, Ahja ja Kiidjärve mõisates, ja alates 1923. aastast jätkas iseseisva põllumehena isalt päranduseks saadud Avisoone talus Uue-Vändra vallas Pärnumaal.

Malevapealikuna kuni II maailmasõjani

Kõrvuti talupidamisega jäi Tõnis-August Avingo seotuks riigikaitse küsimustega. 1925. aastal nimetati ta Kaitseliidu Pärnumaa maleva Vändra malevkonna pealikuks ja juba sama aasta 15. märtsist alustas Avingo teenistust Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealiku ametikohal. Aktiivse inimesena jätkas ta teenistuskohustuste täitmise kõrvalt talupidamist Avisoonel, osales usinasti Vändra kandi seltsi- ja ühiselus ning oli Allveelaevastiku Sihtkapitali Pärnumaa toimkonna esimees ja riigivanem Konstantin Pätsi sünnipaiga tähistamise komitee abiesimees.

Majoriks ülendati Avingo 1931. aastal, koloneleitnandi auastmesse tõusis ta aastaks 1940 ning malevapealiku ametis õnnestus tal suhteliselt erandlikult olla kuni esimese iseseisvusaja lõpuni. Iseenesest mõista kogunes kolonelleitnandile ka Eesti riigi teenistuses olles arvestatav hulk kõikvõimalikke autasusid.

Punavägede sissetungiga II maailmasõja alguses lõppes isand Avingo väärikas elu arusaadavatel põhjustel. Kuigi Tõnis-August Avingol endal õnnestus 1941. aasta küüditamise eest varjuda, represseeriti ja toimetati Siberisse tema perekond. Sellele järgnes loogiliselt vana rindemehe tegutsemine suvesõja raames metsavennana Suurjõe ja Rõusa ruumis. Nõukogude julgeolek suutis ta arreteerida alles 1949. aastal. Pärast vangistusest vabanemist 1956. aastal naasis Avingo Pärnusse ning asus elama Ringi ja Võimlemise tänava nurgal asuvasse majja.

Nuhk ja kaotsiläinud aumärgid

Võib arvata, et oma aurahad oli ta pannud aegsasti kurja silma eest tallele, sest pärast vangla-aastaid olid tal need kenasti alles ja olemas. Paraku nägid omaksed tema autasusid viimati 1967. aastal ja nad jäid pärast kolonelleitnandi 1968. aastal siitilmast lahkumist elama teadmisega, et märgid nihverdas endale Koidula pargi koristajana tegutsenud meesterahvas, väidetavalt ühtlasi julgeolekuagent.

Ilmselt oma varjatud ametikohustustest tulenevalt käis tegelane tihtilugu vana malevapealikuga juttu puhumas ja seda ikka nelja silma all ehk ajal, kui kedagi teist kodus ei olnud. Arvatud on, et pargimehe ülesanne oli kontrollida klikiaegse sõjapealiku meelsust ja jälgida kolonelihärrat külastavat seltskonda. Mis nende vahel täpselt toimus ja millest nad kõnelesid, ei oska muidugi täna enam keegi öelda, aga fakt on see, et pärast Tõnis-Augusti surma olid vanahärra kodust kadunud aktuaalsed aumärgid ning tänavapildist ka eelmainitud pargivaht.

Aegamisi vajus too ammune lugu unustuse hõlma ja Avingo aurahasid peeti jäädavalt kadunuks. Seda kuni 2016. aasta sügiseni, mil selgus, et märgid on siiski alles ja et tollel pargimehel oli ilmselt siiski mingisugune südametunnistus olemas. Nimelt oli ta toimetanud märgid 1971. aastal Avingo kaugemate sugulaste juurde ja andnud teada, et juhul, kui armsad sugulased märke enda valdusesse ei võta, viskab ta need Pärnu jõkke.

Mõistes olukorra erakordsust, võeti kollektsioon vastu ning kõik järgnevad aastad peideti ja vajati neid hoolikalt mitmel moel ning mitmes kohas. Näiteks on teada episood, kus üks aurahasid varjanud vanaproua avaldas järjekordse peidukoha järgmisele põlvkonnale alles surivoodil. Nagu juba mainitud, jõudsid teated aurahade säilimisest (ning seejärel ka märgid ise) lähisugulasteni alles hiljaaegu.

Tänaseks on kolonelleitnant Tõnis-August Avingo aurahad antud Kaitseliidu Pärnumaa maleva hoolde ja üksus planeerib neid väärikalt eksponeerida avalikus ruumis. Eksponeerida selleks, et jutustada märkide kaudu taas ühte lugu eesti mehest, kellelt oli alguses võetud vandetõotus, seejärel aga võimalus seda vandetõotust lõpuni täita.

Mehis Born, Kaitse Kodu, 24. jaanuar 2017

Kliki ka nendele artiklitele:

* Viljandis tunnustati naiskodukaitsjaid ja kaitseliitlasi
... t korraldavad Tori vallavalitsus, Randivälja külaselts, Kaitseliidu Pärnumaa malev ja Tori kool. Tseremoonia algab 10. detsembril kell 12 Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris. Silvia Paluo ...
* Sindis heisatakse lipp pidulikul tseremoonial

... usel Kaitseliidu Pärnumaa maleva puhkpilliorkester Saxon Kaido Kivi dirigeerimisel. Raekoja ette rivistuvad Sindi gümnaasiumi õpilased, kes hoiavad oma kooli sinimustvalgeid kandelippe. Lisaks neile
* Naiskodukaitsjad murdsid Pärnus müüte

... Pärnumaa ringkonna külalisõhtul “Naised murravad müüte”. Kaitseliidu Pärnumaa maleva staabi saalis jälgis keskustelu Naiskodukaitse vormis väärikas hallipäine daam Elfriede Laidvee, kes astus organisatsiooni ...