75 aastat tagasi tulid Moskva toel Eestis võimule vasakpoolsed

0

Sotsialistlikult dekoreeritud Riigikogu saal - sotside valitsuse esimesed päevad astal 1940Venemaa on Eesti Vabariigis läbi oma emissaride ja toetajate (vt. Anvelt ning Lauristin) korduvalt püüdnud võimu haarata. Korduvalt ja ebaõnnestunult. Ent seoses vasakpoolse meelsuse levimisega ning demokraatia paratamatusega õnnestus ühel heal päeval vasakpoolsetel siiski oma unistus ellu viia ja võimule tulla. Nad tegid seda oma rahva ja riigi reetmise teel, täna 75 aastat tagasi - 21.06.1940. a.

Vasakpoolne valitsus võttis Eestis võimu ebaseaduslikult, tuginedes Moskva tääkidele ja Eestis elavate nn vasakintelligentide toetusele.

Paljud eestlased, kes võtsid osa oma riigi poliitilisest tapmisest, olid tuntud-teatud kirjanikud, ajakirjanikud, kunstnikud ... samuti erinevate sotsialistlike, sotsiaaldemokraatlike liikumiste liikmed, kes oma maailmavaadet põrmugi ei varjanud. Selleks puudus ka vajadus, kuivõrd Eestis ei olnud kombeks ega tavaks sotsialiste taga kiusata. Siiski ei usutud toona seda, et nad võiksid oma riigi reeta. Ent nad tegid seda siiski.

Tänapäeval on ajalugu need Eestit reetnud isikute nimed nimed aheldanud ühise nimetaja alla - juunikommunistid.

Vasakpoolne valitsus tuli võimule täna 75 aastat tagasi ja püsis vaheaegadeta võimul kuni 1991. a. pöördeliste sündmusteni, mida ajalugu käsitleb iseseisvuse taastamisena, osad poliitilised jõud tänapäeva Eestis aga kutsuvad taasiseseisvuseks.
Formaalne vahe on siin see, et Eesti Vabariigi õigusjärglust kuni 1940. a. EW-st toetavate inimeste jaoks on tegemist iseseisvuse taastamisega, ENSV õigusjärglusest juhinduvate isikute jaoks (aga ka nende jaoks, kes usuvad, et tänapäeva Eesti on NSVL-ist uuesti iseseisvunud uus riik) pigem taasiseseisvumisega. Kuid tõesti on see vahe formaalne, mida paljud ei teadvusta nagu ka paljud eestimaalased ei teadvustanud ka iseseisvuse taastamise ajal 1991. a., kas tegemist on NSVL-ist väljuva riigiga või hoopis riigiga, kes taastab oma võõrandamatu iseseisvuse.

Käsitledes hetkeks veel väidet, et vasakpoolsed valitsesid Eestis vaheaegadega kuni 1991 aastani, tuleb kindlasti rõhutada, et vahepeal oli ka Saksa okupatsiooni periood, mis aga siiski (loomulikke erisusi arvestades) oli samuti vasakpoolne, sest võimuparteiks oli tollel perioodil Eestis Saksa sotsialistlik partei e. Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei.

Tööliste, demokraatia, õigluse ja võrdsuse loosungite all Eestis riigipööre läbi viidi. Selline oli mässude tava XX sajandi maailmas ja ega see pole muutunud eriti ka XXI sajandil, kus ikka ja jälle kõlavad maailma erinevates nurkades üleskutsed  "kapitalistliku röövmajanduse" kukutamiseks ning sotsiaaselt õiglase ühiskonna loomiseks. Ja alati lõpeb selline "sotsiaalselt õiglane kord" määramatuses, segaduses pettumustes, veres ja pisarais ning kruvib ennast vaikselt tagasi vastikusse "parempoolsusse" ... et mõnekümne aasta või pikema ajavahe järel taas sinisilmsete loosungite ja inimrumaluse abil proovida võimu haarata.

Samas tuleb tunnustada tänapäeva sotsialistide ja sotsiaaldemokraatia tasakaalukust, kes mineviku vigadest pisut õppinuna proovivad sotsialismi üles ehitada nn kapitalismi mängureegleid (ja demokraatiat) arvestades.
Aga selliselt sündiv sümbioos on päris kole ja pole hinge kosutav. Piisab ju vaid sellest, kui mõelda Kreeka sotsiaalsusele, mis riigi pankrotti on viinud või Skandinaavia liberaalsusel, mis sealsest ühiskonnast on turvalisuse minetanud. Euroopas leviv ja peamiselt võimutüüride ääres asuv nn eurosotsialism (liberaalsotsialism) ei tõota kaugeltki inimestele head ja on viinud Euroopa hiilguse titaaniklikule merereisile poliitika- ja majandusookeanis.

Tagasi tulles aga 75. aasta taguste sündmuste juurde, millal töölised ja teenistujad otsustasid abistada Moskvat Eesti riigi anastamisel, on paslik appi võtta ajalookirjeldused.

21. juuni 1940

Ždanovi Mosvast saadud juhtnööride abil korraldati 21. juunil 1940 kaheteistkümnes Eesti linnas ja asulas demonstratsioonid, mis toimusid üleriigilise meeleavalduste keelu tõttu täiesti seadusevastaselt.

Eriline tähtsus oli muidugi Tallinna miitingul, mis algas Vabaduse väljakul ning liikus sealt edasi Toompeale ja Kadriorgu.

Pole teada, kui palju oli demonstrantide seas Petserimaalt kohale toimetatud venelasi ja baasidest toodud ümberriietatud sõjaväelasi, küll aga saatsid meeleavaldusi igal juhul Punaarmee soomukid.

Ždanov tegi kiirvisiidi president Pätsi juurde Kadriorgu, andes talle teada, et uus valitsusjuht on Johannes Vares. Demonstrantide kisa tõttu endast väljas president oli kõigega nõus, soovides vaid seda, et uus valitsus asuks ruttu tööle ja taastaks riigis korra. Sedasama soovis ka Ždanov, sest meeleavaldajad olid juba hakanud moodustama relvastatud võitlusrühmi, mis ei sobinud aga sugugi Moskva plaanidega korraldada võimuvahetus ilma igasuguse suurema kärata.

BHR
Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005

Kliki ka nendele artiklitele:

* Suursaadik Matsulevitš: ei anna see piirilepingu allkirjastamine põhjust vabariigi aastapäeval jaanituld teha – pole see rõõm nii suur ühtigi!
... See pole isamaaline tegu." Estami sõnul ei erine praegune valitsus karvavõrdki kollaborantideks peetud juunikommunistidest. "Minu jaoks pole see valitsus üldse legitiimne," tunnistab Estam. "Tema otsused ...
* Eesti intellektuaalid otsivad ettekäänet oma rahvuse salgamiseks.

... Mina soovin, et ka Eesti jääks Eestiks. Mati Hint ...
* Kes on Eesti peremees?

... rahvuslust ja hüüab EI KODANIKE RIIGILE. Tuntud juunikommunisti poeg ja Riigikogu saadik Jaak Allik, kes oma ideoloogilisi tõekspidamisi teostab läbi sotsiaaldemokraatide ...
* 70 aastat tagasi - kui venemaa tuli end Maarjamaale kehtestama

... mingi fiktiivne jälg omariiklusest. Mälestusraamatutes on sellistest lootustest ja isegi optimismist (!) korduvalt juttu. Mingit «Mongoolia varianti» uskus ju (väidetavasti) isegi üks tähtsamatest «juunikommunistidest» ...