Andrei Kuzitškin: tänan Mart Helmet minu artiklite promomise eest, kuid ma pole nii ärevil nagu tema

0

Andrei KuzitškinMöödunud nädalal tekitas kõvasti kära üks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhi Mart Helme sõnavõtt. Huvitav oli see, et Helme viitas oma väidete kinnitamiseks ka minu kirjutistele, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.


Nimelt teatas Eesti poliitik, et tema andmetel elab Eestis umbes 5000 hästi välja õpetatud ja organiseeritud noort venelast, keda saab kiiresti mobiliseerida Eesti riigi vastu. «Nad osalevad mitmesugustes laskeklubides, paintball'i klubides, jahiseltsides ja muudes sellistes. Kellel on brigadirid, kes käivad harjutamas küll Männiku karjääris ja muudes kohtades ja kes on mobiliseeritavad Eesti riigi vastu väga lühikese ajaga,» kinnitas Mart Helme. Kapo pressiesindaja Harrys Puusepp kummutas kohe avalduse, andes teada, et «kaitsepolitsei ei kinnita selliseid väiteid».

Huvitav oli see, et Helme viitas oma väidete kinnitamiseks ka minu kirjutistele. Paraku ta aga ei täpsustanud, millal ma sellest kirjutanud olevat.

On ilmselge, et Kreml jälgib väga hoolikalt Eesti olukorda. Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu teatas 2016. aasta aprillis noorsoo sõjalis-patriootliku liikumise Junarmija loomisest. Seda rahastatakse riigikassast ning selle siht on noorte kasvatamine isamaatruuduse vaimus, et nad oleksid valmis kaitsma kodumaad vaenlaste eest.


Venemaa kaitseministeeriumi kehalise kasvatuse ja spordi valitsuse korralduses nähakse ette võimalus kaasata Junarmija sõjalis-sportlike laagrite tegevusse ka SRÜ riikide noorukeid. Kuid pigem on see siiski erand kui reegel. Mart Helme üsna kindlasti liialdab ohu suurusega. Näiteks Krimmis, kus traditsiooniliselt leidus palju venemeelsust, ei olnud ometi piisavalt palju neid, kellest oleks saanud formeerida rahvaväe, millega astuda vastu «Ukraina fašistide» rõhumisele. Seepärast pidi Moskva paiskama Krimmi Venemaa dessantväelasi.

Paljud Eesti poliitikud mõistsid Mart Helme avalduse hukka, süüdistades teda kirgede õhutamises ja rahvustevahelise konflikti provotseerimises. Ent Mart Helme ütles lihtsalt avalikult välja selle, millest ehk on mõelnud paljud eestlased: venelased on ühed ohtlikud naabrid. Aga vaadakem seda nüüd lähemalt: kas eestlastel on tõesti põhjust venelasi karta?

Kui ma olen küsinud mõnedelt kohalikelt venelastelt: «Miks te eestlasi ei armasta?», loeb üheksa kümnest innukalt ette kõik oma pretensioonid titulaarrahva suhtes. Ainult üks vastab, et austab eestlasi, aga armastama ei ole kohustatud.

Kui ma pärin eestlastelt: «Miks te venelasi ei armasta?», teeb üheksa kümnest suured silmad ja küsib ehmunult vastu: «Aga Andrei, kust sa võtad, et me venelasi ei armasta?» Ainult üks vastab, et tal on vanaema venelane ja teda armastab ta väga. Tegelikult teame me kõik, et eestlastel on tublisti pretensioone Eestis elavate venelaste suhtes. Lihtsalt eestlaste kultuur ei luba neist avalikult rääkida.

Mina olen aga venelane ja võin seepärast arutada sel teraval teemal pelguseta, et mind kohe russofoobias süüdistataks.

Ajaloolised põhjused

Minu meelest ei saa öelda, et eestlased üldse ja täielikult venelasi ei armastaks. Pigem on tegu usaldamatusega. Ja selle taga omakorda seisab Eesti ajalooline kogemus. Tee, kuidas tahad, kuidagi ei saa ajaloost kustutada Nõukogude-Saksa Molotovi-Ribbentropi pakti, Nõukogude okupatsiooni Eestis 1939. aastal, massilisi repressioone ja Eesti elanike Siberisse küüditamist 1941. ja 1949. aastal.

Veel saavad eestlased venelastele süüks panna Eesti vägivaldset venestamist 1949.-1989. aastal. Sel perioodil kasvas venelaste osakaal Eesti elanikkonnas kümnelt protsendilt 30 peale. Nii et kui kohalikud venelased hakkavad mind kui üks mees veenma, et nende esivanemad on Eestis juba sajandeid elanud, siis ma söandan selles avalikult kahelda (pealegi moodustasid saja aasta eest venelased Eesti rahvastikust kõigest neli protsenti).

Nõukogude okupatsioonirežiimi taastamise järel 1944. aastal viidi õpetamine Eesti haridusasutustes üle vene keelele. Vene keele kui riigikeele levitamine tõi kaasa eesti keele ja kultuuri diskrimineerimise. Küünilisuse tipuks kujunes Eesti rahvuslike sümbolite keelustamine, need kuulutati kodanlikeks Nõukogude võimule vaenulikeks sümboliteks.

Otse loomulikult seostab nii Eesti asjatundjate kui ka laiem üldsus need traagilised sündmused Nõukogude Liidu ja venelaste kui Nõukogude riigi titulaarrahvaga. Ajalooline mälu on väga tugev ja võib kanduda pikka aega ühest põlvest teise. Seda enam, et ka Kreml ei lase eestlastel ajaloolist draamat unustada - Nõukogude minevikus tahetakse seal üha enam näha Venemaa tulevikku.

Venemaa võimalik sõjaline oht Baltikumile muutus pärast Krimmi annekteerimist ja Donbassi okupeerimist täiesti reaalseks. Muretseti, et niisugustes tingimustes võivad Eesti 300 000 venekeelset elanikku kujuneda «viiendaks kolonniks», mis destabiliseerib poliitilise olukorra enne Venemaa vägede hüpoteetilist sissetungi. Ent ma usun siiski, et eestlased ei karda väga seda, et kohalikest venelastest võiks saada «viies kolonn».

Mulle tundub, et eestlaste vaimulaadi aluseks on soov võimaluse korral vältida konflikte, kärarikkaid vaidlusi, suhete avalikku klaarimist ja kaklusi. See on täielikus vastuolus venelaste vaimulaadiga.

Eesti ajakirjanduses leiab hulganisti kriminaalkroonikat, milles tuuakse valguse kätte pistiseandjad, korruptandid, inimröövlid, salakaubavedajad. Peaaegu kõik kuritegelikud rühmitused on «internatsionaalsed», neis tegutsevad kenasti üksteise kõrval vene ja eesti bandiidid. Tundub, et kuritegelikus maailmas on lõimimispoliitika olnud kõige edukam.

Käitumine ja mentaliteet

Aga kuritegelik maailm on siiski spetsiifiline ja kinnine tsoon, marginaalne osa ühiskonnast kui tervikust. Selles tervikus leiavad eestlaste ja venelaste suhtlemisalased arusaamatused kõige sagedamini aset tavalisel olmetasandil. Nende taga peitub üldjuhul erinev arusaam sellest, kuidas inimene peab käituma.

Eestlased toovad näiteks üsna sageli esile selliseid vastuvõetamatuid venelaste omadusi nagu vali hääl ja sirgjoonelisus. Meie, venelased, nimetame neid pigem avameelsuseks ja suhtlemisvalmiduseks. Ei ole ma isegi patust puhas: alles hiljaaegu sattusin sellise arusaamatuse keskmesse. Sõitsime hommikul kolleegiga väikebussis tööle ja, nagu venelasele kohane, arutasin temaga valjul häälel vene keele õpetamise üksikasju. Üks eestlane tõusis oma kohalt püsti, läks juhi juurde ja küsis:; «Miks te lubate neil venelastel siin nii kõva häälega rääkida?» Nüüd vestleme oma asjadest bussis ainult sosinal. Aga vahetevahel jääb see käitumisalane «vene viirus» ometi peale.

Inimesed võtavad miskipärast halva palju kergemini omaks kui hea. Mina töötan praegu eesti koolis ja möödunud nädalal võtsime 8. klassi õpilastega läbi tegusõna идти («minema»). Kui ma jõudsin selle sõna käskiva vormi иди («mine») juurde, tõi kogu klass üksmeelselt vene keeles kuuldavale: «Иди ты на…!»

Mulle on räägitud sellistki lugu, et ühe Tallinna restoraniketi venelasest omanik olla sõprade seas kiidelnud eduka äriga ning muu hulgas öelnud, et kui Venemaa sõjavägi Tallinna peaks ilmuma, siis toidaks ta Vene sõdureid. Ärimehele kahtlemata tuletati meelde, et Venemaal on väga menukas mäng nimega «võtame võõra äri üle ja teeme enda omaks»: kui Tallinna Venemaa sõjavägi tulekski, siis selle ärimehe restoranikett läheks peagi üle mõnele Moskva autoriteedile.

Eestlased on aga harukordselt kannatlikud ja annavad meile, venelastele, paljugi andeks: meie jultumuse, käratsemise, lärmamise, kaklemise ja «suurriikliku patriotismi» kompleksi. Eestlased saavad aru, et venelased jäid 1991. aastal ilma Eesti poliitiliselt domineeriva rahvuse staatusest. Osade venelaste puhul on armastuse väljanäitamine Putini ja Venemaa suhtes lihtsalt püüd kompenseerida kaotatud valitsevat seisundit Eesti ühiskonnas.

Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi komöödia «12 tooli» üks tegelasi on aadlipealik Kissa Vorobjaninov. Ta varjas aadli päritolu ja töötas Nõukogude võimu ajal tagasihoidliku teenistujana. Aga kui oli end purju võtnud, karjus ikkagi töökaaslastele otse näkku: «Matsid!» Ta ei suutnud kuidagi unustada ega andestada Nõukogude võimule oma elu kihvakeeramist: endistest holoppidest said elu peremehed, silmapaistvast aadlimehest Kissa Vorobjaninovist aga nende teener. Paljud eestivenelased elavad seniajani samasuguses kroonilises solvumuses ja on raudkindlalt veendunud, et eestlased ja Eesti riik peavad neid, see tähendab venelasi, teise järgu kodanikeks. Seepärast ongi selliste «patriootide» lipukirjaks: «Me ei taha olla eestlaste teenrid!»

Eestivenelased langevad tihtipeale omamoodi masohhismisohu ja hakkavad end pidama eestlaste vihkamise ohvriks. Nii rääkis üks mu (venelannast) sõber, et eesti koolides õppivad vene lapsed kardavad rääkida vene keeles, kuna neile antavat selle eest kere peale. Minu eesti koolis igatahes räägib vene tüdruk minuga rahulikult vene keeles ja, kui ma õigesti aru saan, on ta üks klassi ninamehi.

Ka eestlased kuulevad sageli lugusid venelaste diskrimineerimisest ega saa siiralt aru, mida ometi neile venelastele veel vaja peaks olema. Iseseisvuse aastatel on Armeeniast, Gruusiast, Usbekistanist, Tadžikistanist, Türkmenistanist, Aserbaidžaanist ja Moldovast lahkunud peaaegu kõik venelased. Isegi Lätis on vene elanike osakaal langenud kümne protsendi võrra, aga Eestis on kõigi iseseisvusaastate jooksul venelasi vähemaks jäänud ainult viie protsendi võrra. Nende venelaste arv, kes soovivad Eestist naasta ajaloolisele kodumaale Venemaale, jääb iga aastaga aina pisemaks. Ometi ei ole eestivenelased oma eluga rahul, eestlased aga ei ole rahul nii kummaliselt käituvate venelastega.

Kunagi sõnas üks Eesti valitsuse liige mulle: «Me tahame venelastelt ainult kaht asja: õppigu ära eesti keel ja ärgu enam armastagu Putinit.» Ma vastasin, et eesti keele omandamine on tõsiseltvõetav. Aga Putini armastamise lõpetamine mitte, sest nagu ütlevad venelased: «Südant käskida ei saa!»

Üks minu eestlasest Facebooki-sõber oli veel radikaalsem ja avameelsem, kirjutades, et kui kõik venelased peaksid Eestist ära sõitma, saaks Eestist kõige õnnelikum ja edukam maa üldse. Ma vastasin, et kui kõik venelased Eestist ära sõidavad, jääb Eesti õige vaeseks, sest kaotab palju tarku, andekaid ja töökaid inimesi ja sellega koos sureb ka mu sõbra unistus. Pealegi ei sõida venelased nagunii kunagi Eestist ära ja eestlased peaksid sellega arvestama. 300 000 inimest ei saa ikka asustada sinna, kuhu nad ise kuidagi ei taha minna.

Eestlased ja venelased täiendavad teineteist

Jah, meie, venelased, oleme paljuski eestlastele täiesti vastandlikud. Meile meeldib valju häälega suhelda, oma suhetest avalikult ja kuuldavalt kõnelda, meile meeldivad suured seltskonnad, me oleme oma hinnangutes ja väljaütlemistes erakordselt avameelsed. Eestlastele on see hoomamatu ja veider. Aga just vastandid kipuvad tõmbuma. Mulle tundub, et Eesti venelased ja eestlased täiendavad orgaaniliselt teineteist. Kui näiteks vene impulsiivsus ühineb eesti arupidamisega, on tulemuseks edukas äritegevus, mille puhul otsuseid võetakse vastu kiiresti, aga need on kaalutud ja õiged.

Maailmas leidub omajagu näiteid, kus isegi pikki aastaid vaenutsenud rahvused elavad ühes riigis. Näiteks türklased ja kreeklased Küprosel või palestiinlased ja juudid Iisraelis. Need näited mind siiski ei vaimusta. Mulle meeldib rohkem Venemaa tatarlaste eeskuju, kelle esivanemad alistasid kunagi Vana-Vene, valitsesid kakssada aastat Vene vürstiriikide üle, aga nüüd on juba nelisada aastat elanud rahumeelselt keset venelasi, õppinud selgeks vene keele, kuid säilitanud ka oma, tatari keele ja kultuuri.

Ma tänan Mart Helmet minu artiklite promomise eest, kuid ma ei ole nii ärevil nagu tema. See ei tähenda, et me ei peaks olema valvel. Meil on aga kapo, kelle tööks on jälgida riigis valitsevat olukorda ja ekstremism juba eos elimineerida. Ma arvan, et kohalikud venelased on ratsionaalsed ega soovi vahetada rahulikku elu Eestis Venemaa majanduskriisi ja nn kauboikapitalismi vastu.   

Ma loodan, et eestivenelased suudavad samuti jääda hingelt venelaseks, kuid unustavad solvumise, õpivad selgeks eesti keele ja tunnevad end ühtse Euroopa osana. Eestlased aga loodetavasti saavad üle sellest, et pidada venelasi pelgalt Nõukogude mineviku pärandiks ja tänase Venemaa «salaarmeeks», ning hakkavad vene kultuuri ja vene talente kasutama võimsa rahvusliku arengu ressursina. Ma usun, et nii ka kord läheb, isegi kui selleks peaks kuluma nelisada aastat. Igal juhul parem sada aastat läbirääkimisi ja rahulikku elu kui kas või üks päev sõda…

Andrei Kuzitškin, kolumnist
Postimees

 

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Kliki ka nendele artiklitele:

* Andrei Kuzitškin: Venemaa - kõverpeeglite kuningriik
... arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin. Nõukogude lastele meeldis väga 1963. aastal välja tulnud film «Kõverpeeglite kuningriik», mille aluseks oli Vitali Gubarevi 1951. aastal ilmunud samanimeline j ...
* Martin Helme vs. Marina Kaljurand

... kupatsiooni legaliseerimist. Martin Helme Martin presidendiks ei pürgi. Vähemalt veel. Ent käesolevas kirjutises on vaatluse all tema väljaütlemine Marina Kaljuranna suhtes, seepärast puudutame t ...
* Okupatsiooni rehabiliteerimine ehk orwelliku maailma orjade vabariik

... ega on terve mõistus. Mart Helme, ajaloolane, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees