Eestivenelaste välimääraja

0

Artemi Troitski: Eesti riigi ja võimude peale solvunud venelastest on raske aru saada

Olen elanud Tallinnas kolm kuud, küllalt kaua, et jagada esimesi muljeid. Mitte reisi- või kultuurimuljeid – olen Eestis varem palju käinud –, vaid igapäevaseid olmemuljeid. Mõni asi mulle meeldib, mõni mitte, mõnest ei saa veel aru. Kõige huvitavamate ja vastuolulisemate tähelepanekute hulka kuuluvad siinse vene diasporaaga seotud tunded. Kuna minult küsitakse selle kohta päris sageli, siis olen valmis oma muljeid jagama. Mu muljed on muidugi küllalt pealiskaudsed ja mitte lõplikud, seepärast ärge liiga karmilt mu üle kohut mõistke!

Niisiis, Eestis kohatud venelased jaotaksin ma viide peamisse gruppi.

1. Kaasatud

Enamik minu tuttavaid kuulub sellesse kategooriasse. Nad elavad Eestis nagu oma kodumaal, räägivad eesti keelt, lahendavad probleeme, tunnevad ennast normaalselt. Üht osa huvitab poliitika, teist osa mitte. Venemaa praegusesse olukorda suhtuvad samuti erinevalt: kes kriitiliselt, kes neutraalselt, mõni peab Putinit isegi adekvaatseks liidriks.


2. Tuulelipud

Eestisse suhtuvad lojaalselt, aga ükskõikselt. Peavad seda väikseks ja mitte eriti perspektiivikaks riigiks, mistõttu töötavad maades, kus saab paremat palka – Skandinaavias, Saksamaal, Suurbritannias. Võimaluse korral on alati valmis sinna päriseks kolima. Venemaasse suhtuvad pigem soosivalt, aga väga võõrandunult: sinna elama asumine ei ole nende jaoks variant.

3. Solvunud

Elavad ja töötavad Eestis, aga erinevalt kaasatutest maad eriti ei armasta ja võime vihkavad. Arvavad, et neid kiusatakse taga. Kohalikust ühiskonna- ja kultuurielust huvituvad vähe. Venemaa poliitikat toetavad tuliselt, Putinit jumaldavad.

4. Võõrandunud

Peamiselt pensionärid, võimalik, et solvunute vanemad. Elavad oma kodust elu, vaatavad Vene televisiooni. Ümbritsevast tegelikkusest teavad vähe ega tahagi teada. Kõige rohkem sooviksid ilmselt naasta – soovitavalt mitte üksnes Venemaa Föderatsiooni, vaid Nõukogude Liitu.

5. Sissesõitnud

Peterburist ja Moskvast pärit hästikindlustatud pered. Selles piirkonnas, kus mina elan, on neid palju. Nad ei ole Eesti kodanikud, aga õpivad keelt. Eestis neile meeldib. Putini režiimi vastu sümpaatiat ei tunne, sest teavad hästi selle hinda.

Viimasena nimetatud grupp on kindlasti kõige väiksem, ülejäänud neli on arvukuselt kui mitte võrdsed, siis vähemalt võrreldavad. Esimesse gruppi suhtun sümpaatiaga, teise mõistmisega, kolmandast ei saa aru, neljandasse suhtun kaastundega, viiendasse kuulun osaliselt ise. Minu arvates on olukord selge. Kommentaare nõuab tõenäoliselt ainult kolmas grupp. Miks ma neid ei mõista? Lähedasi tuttavaid mul seda tüüpi inimeste hulgas ei ole, seepärast pole mul olnud võimalik ka nende motiive põhjalikult uurida. Muljed pärinevad põgusatest kohtumistest, mis põhiliselt on aset leidnud Tallinna ja Helsingi vahet sõitvatel laevadel.

Saan suurepäraselt aru, et Eesti elu võib nukraks teha või lausa hulluks ajada, mistõttu Venemaa elu paistab „valgusena aknas”. Aga sellest tulenev väga lihtne ja loogiline küsimus ajab vestluskaaslaste juhtmed kokku.

Tüüpiline dialoog.

„Kui Eesti on teile vastumeelne, siis miks te ära ei sõida?”

„Miks ma peaksin ära sõitma? Ma olen siin sündinud!”

„See tähendab, et Eesti on teie kodumaa?”

„Ei-ei, seda ma ei arva...”

„Kodumaa on seega Venemaa?”

„Võib öelda, et jah.”

„Aga miks te Venemaale kolida ei taha?”

„Aga mida ma seal tegema hakkan?”

Jutu lõpp.

Teine dialoog.

„Tean paljusid venelasi, kes elavad Eestis terve elu, tunnevad ennast hästi ega kurda ahistamise üle...”

„See tähendab, et nad koogutavad eestlaste ees, lakuvad võimude tagumikku!”

„Kellegi ees nad ei kooguta ja võimudega pole neil üldse pistmist.”

„Te lihtsalt ei tea!”

„Ma tean väga hästi – nad on kõik mu lähedased tuttavad.”

„Te ei saa lihtsalt aru!”

„Hea küll. Millest täpselt ma peaksin aru saama?”

Vastust ei tule. Jutu lõpp.

Vaat see tekitabki arusaamatust. Ma ei kavatse „solvunutega” pahandada, neile luuseri ega šovinisti silti külge riputada – aga aru saada on mul neist raske. Täiesti siiralt. Pealegi laiutavad käsi ka mu vene tuttavad, kes on kogu elu siin elanud ja tunnevad olukorda minust oluliselt paremini. Eeldan, et probleem pole niivõrd elutingimustes, kuivõrd inimeste mentaalses ülesehituses. Sest kui Eesti venelaste huve päriselt riivataks (ise ei ole ma seda tunda saanud, vabandust), siis tuleks oma õiguste eest võidelda! Luua Dostojevski „alandatute ja solvatute” partei ja osaleda kohalikel valimistel. Aga mitte vinguda ja nõretada negatiivsusest, oodates, et võib-olla lendab kohale „võlur sinisel (või lahingu)-helikopteril”.

Artemi Troitski, kolumnist
Eesti Päevaleht


Kliki ka nendele artikllitele:

* Lühidalt - 04.07.14
... Artjom Troitski otsustas venemaalt ...
* Igor Kopõtin: vähemusrahvused Eesti sõjaväes aastatel 1918-1940

...  Üheks Vabadussõja kangelastest peetakse alampolkovnik Konstantin Troitskit. Aprillis 1919 tuli ta üle hoopis punaste poolt ning astus vabatahtlikult Eesti rahvaväkke. Ta määrati kuulsale soomusrongile ...