Taavi Minnik: Miks peaksime armastama või vihkama Venemaad?

0

Kahe aasta jooksul kui Venemaal elasin kuulsin Eesti ja Baltikumi teemal palju erinevaid küsimusi ja arutlusi. „Kuidas seal inimesed elavad? Kindlasti paremini kui siin...” „Aga kas seal vene keeles tohib ikka rääkida? Meil telekas hiljaaegu öeldi, et seal venelasi „solvatakse”.” „Teil marsivad tänavatel essesslased ning kusagil Bauskas püstitati neile isegi ausammas.”

Viimane kord kui olin Moskvas, siis tükkis mulle metroojaamas ligi tülikas rahvamalevlane ehk družinnik, kes tahtis teada, mis mu kohvrisisuks on ning kuhu ma sellise kohvriga reisida kavatsen. Vastasin, et Eestisse. Družinnik tegi suured silmad ja küsis: „Aga kas te Pribaltikas Venemaad kardate?" Meie lühike tutvus sellega lõppes. Teatasin, et kiirustan lennukile ja Pribaltikas Venemaad ei kardeta. Vestluspartner jäi turnikettide juurde edasi konutama.

Hirm ja austus

See on tegelikult iseenesest huvitav psühholoogiline nähtus, et vene kultuuris (mh. poliitilises) eeldatakse, et „hirm" ning „austus" on üks ja sama. Sellest omakorda kasvab välja tänast Venemaad ja selle juhte vaevav kompleks, et kuna venelasi ei „armastata" ja „austata", siis parim viis selle armastuse ja austuse saavutamiseks on hirm. Tänane Venemaa juhtkond näib kõigeti püüdlevat selles suunas, et Venemaad uuesti „kardetaks", et väriseksid naabrid ning kogu maailm, eesotsas läänega. Kardab - järelikult armastab. Selleks ka „sõjalised" pidevad musklipingutused naabrite piiridel ja tuumabluff ning agressiivne retoorika Venemaa juhtidelt (asepeaminister Rogozin ähvardab naaberriikidesse saabuda küll tankidel, küll pommitajatel).

Maailm on tegelikult iseenesest ebaõiglane paik. Aafrika kontinent on ju näiteks tohutu suur, selle pindala on kolm kord suurem kui Euroopal, rahvast on seal ka mitu korda rohkem. Kuid meile siin Euroopas reeglina nende probleemid korda ei lähe, kuna nad on majanduslikult vähearenenud ning meile nad midagi oma olemasoluga ei anna. „Elu" maailmas on -olgu see nii ebaõiglane kui mitte- koondunud läänemaailma ning euroopaliku tsivilisatsiooni ümber. Kas aafriklastel on kompleks, et neid kellekski ei peeta, et neid ei armastata, ei austata? Võibolla on. Kuid kas me muretseme selle pärast? Mitte eriti.


Muutunud suhtumine

Ajaloolasena mulle tundub, et Venemaasse ning venelastesse enne 1917. aasta revolutsiooni keegi maailmas eriti halvasti ei suhtunud. Loomulikult aeg-ajalt Euroopa suurriigid teineteisega sõdisid: inglased prantslastega, sakslased prantslastega jne. Venemaa oli Euroopa sõdades kord liitlaseks, teinekord vastaseks. Kuid „hirmu" ja „austusega" puudus nendel sõdadel seos, sest sellistes kategooriates ei mõeldud ning pretensioone „nad ei austa meid, nad ei armasta meid" ei saa tõsiselt võtta. Tundub, et kategooriad „armastab-ei armasta" ning „austab-ei austa" muutusid tänaste venemaalaste jaoks aktuaalseks ennekõike tänu Nõukogude Liidu lagunemisele, mh. Venemaa tänaste juhtide jaoks, keda lapsikult köidab kõik, mis on „nõukogude" ning kes selle impeeriumi lagunemist 20. sajandi suurimaks tragöödiaks loevad.

Miks peaks keegi armastama või vihkama Venemaad ja venelasi? Miks venelased armastavad mõelda kategooriates „armastab-ei armasta"? Kas on veel mingisugune teine rahvas, kes sarnase probleemi üle pead vaevab? Võibolla vaevab, siin jään vastuse võlgu. Ma ei arva, et kogu ülejäänud maailmal tuleks kohaneda „vene hinge" psühholoogiliste eripäradega. Selleks ei anna põhjust ka asjaolu, et „vene hinge" teemale on pühendanud raamatu kolm vene filosoofi, keda Venemaal loetakse „suurteks", kuid ülejäänud maailm praktiliselt ei tunne. Mulle tundub, et müstilise „vene hinge" eripärade, nagu ka „moslemi hinge" või „iraani hingega" jne. pea vaevamine on iseenesest aja raiskamine, see ei anna garantiid, et „armastus" ning „austus" kahepoolne on.

Kompleksides Putin

Vladimir Putinit on tema elu jooksul vaevanud palju komplekse. Selles osas on ta tänase venemaalase kvintessents ning selline oli ka tema väline kuvand presidendiaja algusest veel enne seda kui ta hakkas kurgedega lendama ning Musta mere põhjast amforasid välja tassima. Lihtne patsaan, kes üles kasvanud Peterburi kommunalkade hoovides ning põiktänavates. Kui vaatame seda, mida ta ise oma varasemast elust jutustanud on, siis jääb silma, et nooruses tänane president häbenes praktiliselt kõike: oma riideid, kasvu, vanemate päritolu („et need ei olnud ülikooli professorid"), seda et oli füüsiliselt nõrgem kui teised noorukid. Neist pole ta vabanenud, meenub näiteks hiljutine „võitlus" kõrgema tooli pärast Minski kohtumisel, et mitte mingil juhul näida kaamerate ees väiksem kui Merkel ja Hollande, kellega ta tegelikult ühte kasvu on.

Ka Putini-Venemaa tänaseks oluliseimaks välispoliitiliseks eesmärgiks on „krabada" kõrgem tool ning saavutada „võrdsus" Ameerika Ühendriikidega kõiges. See tähendab, et Ameerika Ühendriigid tunnustaksid Venemaad endaga samaväärseks ning Venemaale oleks „lubatud" kõik, mis on „lubatud" USA-le. Kui USA võib „minna" Iraaki, siis ka Venemaal on õigus tungida naaberriikidesse, kui USA liitlastega teeb ümber Balkanil riigipiire, siis Venemaa võib postsovetlikus ruumis samuti piire muuta. Ameerika Ühendriikide vaatenurgast on see nõudmine kummaline, sest kuidas saab „võrdsusele" pretendeerida riik, mis mitte midagi „ei tooda", vaid müüb toormet, nagu mõni Aafrika riik. Kui soovite - nimetage end suurvõimuks, kuid reaalsuses USA ei tunnista Venemaad kunagi võrdse partnerina. Põhimõtteliselt kuulub küsimus võrdusest samasse kategooriasse kui küsimus „austusest-armastusest". Võrdsus milles? Võrdsus kelle jaoks?

Tupik

Need küsimused juhivad vaid tupikusse ning seda nad Vene välispoliitikaga on juba teinud. EPL-ile intervjuu andnud vene analüütik Aleksandr Sõtin on tabavalt märkinud, et välispoliitika, mis kujutab endast sisepoliitka projektsiooni, on läbi kukkunud.

Septembri lõpus astub president Putin üles ÜRO Peaassamblee istungil. Võimalik, et selleks ajaks on toimunud mingi muutus Venemaa välispoliitikas, millest ta ÜRO ees teatab. Ei saa välistada ka Ukraina kriisi teravnemist või uue kriisikolde puhkemist Venemaa piiridel juhul pärast seda kui Putin leiab, et ta ei saanud New Yorgis sellise vastuvõtu osaliseks, nagu tema ootab ning endale kohaseks loeb. Psühholoogilisest aspektist motiveerib frustratsioon ja „selg vastu seina" tunne sageli täispangale minekut ning riskide võtmist. Kuid igal juhul üks on kindel - vaevalt on tänane vene juhtkond ümbervaatama senist liini oma lähinaabrite suhtes, milleks on armastuse ja austuse teenimine läbi hirmutamise ning mis seni -olgem ausad- kõige viljakam lähenemine riikidevahelistes suhetes ei ole.

Aga läänes, millega Putini-Venemaa püüab võrdne olla, vaadatakse sellele kõigele jätkuva kummastuse ning mõistmatusega. Nagu buldoosrite võitlust juustu ja virsikutega maal, kus suur osa elanikkonnast viimasel ajal neid tooteid isegi osta ei suuda.

Taavi Minnik, TLÜ õigusajaloo lektor

Kliki ka nendele artiklitele:

* Venemaal elavad väikerahvad tunnevad selle riigi ees põhjendatud hirmu
... ine, sest surmahirm on "taltsutava iseloomuga" ja paneb võimu "austama". Või nagu ütleb vene vanasõna - kui kardab, siis austab. Anar Rand BHR Peterburi ümbruse läänemeresoome väiker ...
* Vene rahvas ja Putini režiim jagavad solidaarselt vastutust uue maailmasõja puhkemise eest.

... ne rahva huvides on vene šovinistliku agresioonipoliitika mahasurumine ning selle riigi tükeldamine väiksemateks riikideks. Siis kaob sellest riigist suurvene imperialismipoliitika, oht naabritele ja tekib mitmet laadi ko ...
* Venemaa: Dalia Grybauskaitė on oma sõnu mittekontrolliv blondiin

... e viskamist ning oleme ka ausad - jagamist väiksemateks osadeks, sest vaid venemaa tükeldamisega saab ära võtta temas pesitseva kurjuse ning naabreid ahistama ajava imperialismi vähkkasvaja ...