Kogu vene rahvas on süüdi rašistliku riigi kuritegelikkuses!

1
+1

Me kõik mäletame minevikust ja näeme tänapäevast seda, mida on viimased sada aastat teinud saksa rahvaga.
XIX sajandil rahvuslikkuse tõusulainetes, suure Otto von Bismarck'i juhtimisel, sündis saksa rahvale igatsetud riik - rahvuslik ja ühtne. Kultuur lõi õitsele, saksa eneseväärikus tõusis pilvepiirile ... .

Siis aga juhtus see, et vasakäärmuslased ja anarhistid lõid segamini maailmarahu, sotsiaalse-, poliitilise- ja vaimse tasakaalu ning süütasid Serbias I maailmasõja leegi. Sündinud katastroofi järellainetuses, tuginedes rahvuslikule häbile ja majanduslikule surutisele, tõusis Saksamaa juhiks üks äärmusvasakpoolne Adolf. See Adolf, kleepides kokku rahvusluse vasakpoolse maailmavaate ehk sotsialismiga, meelitas Saksa riigi ja -rahva veel suuremasse relvakonflikti, mida ise samas äärmise lühinägelikkusega juhtis.

Sellest sündis uus katastroof I maailmasõja jätkusõja ehk II maailmasõja näol.

Tänane vene riik, mis sündis riigina 1917. aastal, osales selles II maailmasõjas käivitajate poolel koos Saksamaaga. Sõja käigus vahetas aga poolt ja võitjatega ühes paadis ulpides väljus sõjast võitjana ning kohtumõistjana.

 

Kohtumõistmise tulemused vormistati üsna ruttu läbi (enamalt jaolt) poliitiliste otsuste ja argumentide, kus mõisteti hukka muu hulgas (natsionaalsotsialismi kõrval) ka saksa rahvas. Saksa rahvast süüdistati selles, et ta lubas võimule sõjaliselt agressiivse võimu , toetas seda võimu ning läks selle võimuga kaasa. Selle eest karistati saksa rahvast ja -riiki sanktsioonidega, milliseid nad kandsid materiaalsete hüvede ärajagamise mõttes järgnevad viiskümmend aastat.
Kuid moraalses mõttes väärastati saksa rahva vaimsus sedavõrd põhjalikult, et saksa rahva uhkusest ja -väärikusest on alles vaid räbalad. Seda ka täna.

Viidatud saksa rahva eneseväärikuse tapmise teiseks tulemuseks on aga see, et ekspansiooni-iha on sakslastel kadunud täielikult ja see riik pole enam ühegi naabri vastu vaenulik. Enamgi veel - see riik ja rahvas on vaimselt nii pehmeks tambitud, et ta ei suuda oma kultuuri ja väärikust kaitsta enam isegi sisemaiselt. Oma negatiivses "avatuses" on see riik selges kultuurses mandumises ja kisub kultuurituse sügavikku kaasa juba ka oma naabreid.

Eeltoodu põhiprobleemiks on siiski vaid see, et pole osatud seda vaimset mandumist peatada. Tundub, et selles oleks pidanud Saksamaad ja -rahvast aitama tema naabrid samast kultuuriruumist.
Teine kaasnev vektor - agressiivsuse häving, on aga positiivne ilming. Selles pole kahtlust.

Õppida on eeltoodust aga seda, et ka venemaaga peab käituma sama moodi.

Vene rahvas on samuti süüdi oma riigi agressiivse sõjapoliitika arengus. Ta toetab täielikult oma poliitilise juhtkonna sõjakust ja vägivallapoliitikat naabrite suhtes. Vene rahvas karjub kiitusest ja vaimustusest naaberriikide sõjalise hõivamise peale ning põleb uhkusest selle peale, kui näeb kuidas tema poliitilised liidrid hoiavad küünte ja hammastega kinni võõrastest territooriumitest ning, kui vene riik ahistab poliitiliselt või majanduslikult oma naabreid.

Vene riigi poliitiline sisepropaganda aparaat on saavutanud täieliku võidu oma rahva mõtte üle ja vaimuvägistus on kinnistunud rahvuslikus kehandis.

Seepärast on oodata vaid "Nürnberg II" toimumist, mis päästaks maailmarahu vene rašismi küüniste vahelt ja lõpetaks venemaa agressiivsuse.

Vene riigi peab tükeldama, sest majanduslikult nõrk venemaa ei ole agressiivne. Vene rahva agressiivne vaimukehand tuleb häbistava surutise alla panna, sest vaid siis loobub ta enesehävituslikust sõjakusest. Ja seda seisundit tuleb 50-100 aastat hoida. Vaid siis on lootust, et üks oluline maailmarahu ning rahvusvahelist stabiilsust ohustav tegur saab likvideeritud.

Siinjuures on hea, et venemaa rašistlik juht Putin on ise alustanud venemaa riikliku killustamisega pihta. Ta on loonud "iseseisvuse ja sõltumatuse" lätetel seisvad poliitilised piirkonnad (protovürstiriigid) elavate näidetena NSVL-i varemetele. Ise usub Putin, et ta lammutab naabreid, kuid tegelkkuses lammutab ta venemaad. Sellesena on sündnud Kadõrovi Tšetšeenia, Osseetia, Abhaasia, Luganski Rahvavabariik, Transnistria, Donetski Rahvavabariik, Krimm ... . Kõik need venemaa poliitilised "võidud" on tegelikult bürroslikud (byrrhose võit), sest näitavad teed venemaa tulevikule.

BHR