Alatalu: Putini jõulud - heade soovide asemel jõumängud ja tahe üleolekuks

0

Toomas AlataluSelle aasta jõulutunne, jõulurahust rääkimata kadus öhe, kui kalifaadi võitleja kihutas veoautoga jõuluturuliste sekka Berliinis. Mõned tunnid varem oli tapetud Vene diplomaat Türgis ja Kremli kombeid teades oli selge, et see tasumata ei jää. Laia geopoliitilise mõtlemisega Putin nägi juhtunus kohe võimalusi mitmesuunalisteks vastusteks ja need ka tulid.

Neljapäevaks ettenähtud aastalõpu pressikonverents lükati edasi, et Venemaa president saaks osaleda postuumselt Venemaa kangelaseks tehtud diplomaadi matusel rõhutamaks tähtsust, mida Kremlis osutatakse diplomaatiale ja rahvusvahelisele õigusele. Enne matuseid kohtus Putin riigi sõjaväejuhtidega ja sel esinemisel kõlas esmakordselt tees, et „Venemaa tuumavõimsus on üle igast agressorist.“ Kuna Venemaa oli just saavutanud tavarelvade abil ja ka n.ö. ärarääkimiste teel võidu Aleppos, kust lõpetati kaotajate massiline väljaviimine, ei jäänud see praalimine märkamata USA valitud president Trumpile. Viimane andis kohe Twitteri vahendusel teada, et USA peab oma tuumapotentsiaali suurendama.

MSNBC telesaates aga jõudis Trump kinnitada, et kui ka peaks algama tuumarelvastumise võidujooks, võidab Ameerika selle igas faasis. Nagu eeldada võis, järgnes nendele avaldustele reedesel pressikonverentsil konkreetne küsimus Putinile, kes sai suurepärase võimaluse teoretiseerida mõiste „agressor“ üle (tegemata piiksugi sellest, kes on maailma kõige värskeim agressor) ja ühtaegu kinnitada, et Venemaa tuumarelvade kolmik on kõigist teistest üle. Mis aga puutub võidurelvastumisse, siis tuletas Putin taas meelde, kuidas USA lahkus noorema Bushi päevil raketitõrjesüsteemide leppest ja mis kõik on viimasel ajal juhtunud. Mõistagi ilma, et Venemaa oleks midagi teinud!

Ameerika vägevuse taastada lubanud Trumpi avaldused said kodus parajat kriitikat, mida ta kiirelt pareeris teatega, et oli saanud Putinilt jõuluõnnitlused ja huvitavad ideed, kust võivat võrsuda mõlema riigi suhetele kasulikku.


Mida Putin võis Trumpile pakkuda, on mõistagi saladus, ent loogiliselt võiks vähemalt üks punkt selles olla seotud Süüriaga, kus venelaste võit on ilmne. Mõistagi saaks USA hakata seal venitama, ent on ka veel Iraak, Afganistan, Jeemen, Liibüa ja sestap pole Trump kordagi nõudnud Assadi kohest lahkumist võimult ja tema poeg Donald Trump juunior võttis veel novembri keskel osa Süüria tuleviku arutamisest Pariisis. Mis aga puutub Moskvasse, siis Aleppo võitluste finaali viis ta juba läbi käsikäes Ankaraga ja 21. detsembril vormistati Moskvas koguni kolmikliit Venemaa-Türgi-Iraan. Sunniitlik Türgi esindab selles mõistagi Assadi vastu võitlevaid sunniite, shialik Iraan on algusest peale toetanud Assadi ja teisi Süüria shiasid. Moskva suurimaks erimureks Assadi toetamise kõrval on kurdide - kes samuti sunnid, kuid tülis Türgiga, - suures mängus hoidmine. Viimaste päevade lahingud Al-Babi piirkonnas, kus sissetunginud Türgi väed sai korraliku sauna kalifaadi meestelt, annab märku, et õnn naeratab seal kandis just Moskvale.
Iraani võrdväärne kaasamine Süüria konlikti lahendamisse – Moskva, Ankara ja Teheran teatasid valmisolekust olla Süüria valitsuse ja opositsiooni võimaliku kokkuleppe garandid – on ebamugav sõnum Trumpile.

Tasub mäletada, et Obama välispoliitikast materdas ta kõige enam Iraani tuumalepingut (2015), mis pidada olla „maailma ajaloo halvim leping“ ja täielik „katastroof“ – hinnangud, mis pälvisid Iisraeli peaminister Netanyahu ülima rahulolu. Kui nüüd meenutada, et Iraani lepingu kõnelused päästis 2013.a. Kazakhstani president sunni Nazarbajev, kes läbirääkijad uuesti kokku võttis ja et ka Süüria rahukõnelused tulevad Nazarbajevi juures ja samuti Iraani kohal olles, siis on nüüd juba raske ette kujutada võimalust, mis moodi Trumpi valitsus hülgab kõigi suurvõimude osalusel sündinud Iraani tuumalepingu.

Eriti raskeks teeb selle Obama valitsuse eilne elegantne käik ÜRO Julgeolekunõukogus, kus võeti vastu resolutsioon, mis nõuab Iisraelilt „kohest ja täielikku ebaseaduslikku elamuehituse lõpetamist Läänekaldal ja Ida-Jeruusalemmas.“ Resolutsioon võeti vastu tänu sellele, et USA delegaat jäi erapooletuks. Tasub mäletada, et jaanuaris 2009 Valgesse Majja tulnud Obama esimeseks välispoliitiliseks suureesmärgiks oli rahu toomine Lähis-Itta Palestiina riiki luues, ettevõtmine, mis nii 2009. kui 2010 aasta sügisel blokeeriti. Veebruaris 2011, kui Araabia kevad juba möllas, jäi Obama Julgeolekunõukogus ikkagi Iisraeli selja taha ja tema korraldusel pandi kõnealusele resolutsioonile veto. Sedapuhku oli Obama peanõunik Ben Rhodes kärme seletama, et Iisraeli valitsust on korduvalt hoiatatud, ent tulemuseks on olnud üha väljakutsuvam käitumine ja nii võetigi resolutsioon vastu.

Algselt Egiptuse ettepanekuna, ent Netanyahu palvel helistas Trump Egiptuse presidendile ja too võttis ettepaneku „igaveseks“ tagasi. Toimetamine oli tormiline, sest Egiptuse president ja Netanyahu jõudsid helistada ka Putinile. Eile esitati sama resolutsioon aga uuesti, sedapuhku Malaisia, Senegali, Uus-Meremaa ja Venezuela poolt ning sai 14 poolthäält ja ühe erapooletu. Võib öelda, et see oli esimene kord, kus maailm käitus vastupidiselt Trumpi otsusele. Rhodes teatas, et USAs „on ikka teine mees presidendiks.“ Raevunud Netanyahu kuulutas ÜRO julgeolekunõukogu jõuguks (ingl. k. gang) ja Trump lubas, et 20. jaanuaril muutub ÜROs kõik. Elame-näeme!

Putin jõudis talle selleks päevaks veel ühe peavalu tagada. Nagu teada, lõppesid novembris Moldovas toimunud presidendivalimised Moskva-meelse Igor Dodoni võiduga. Reedel astus ta ametisse ja sel puhul oodati kohale ka Venemaa asepeaminister Rogozinit, kes on aastaid kureerinud Moskva poliitikat selles geopoliitiliselt olulises kandis. Ilm vedas alt ja Rogozini lennuk maandus alles öösel. Täna varahommikul aga teatati, et Dodoni visiit Moskvasse algab 17. jaanuaril. Ametlikke eesmärke on kaks – Moldova kaupade taaslubamine Venemaale ja Venemaal töölkäimise korrastamine. Esimene tähistaks Venemaa vastastest sanktsioonidest loobumist ja sunnib 3 päeva hiljem ametisse astuvat Trumpi seda otsust avalikult hindama.

Toomas Alatalu
Delfi