Karistamatus on diktaator Putini ja tema režiimi jõu allikaks.

0

Läbi oma terve eksistentsi on venemaa olnud oma naabrite jaoks ebausaldusväärne, ohtlik ja tüli noriv. Hoolimata sellest, et see riik on vana kõigest 100 aastat, on ta jõudnud korduvalt okupeerida, ahistada ja anastada oma naabreid kas siis osaliselt või tervikuna.

Ka täna hoiab see sõjakas naaberriik oma ebaseaduslikus valduses ulatuslikke alasid Euroopas, alates tema kätte "unustatud" kuid ilma õiguslike aluseta Moskva diktatuuri valduses hoitavast Ida-Preisimaast, jätkates seadusevastaselt venemaa koosseisu inkorporeeritud Eesti Ingeri- ning Petserimaaga ning lõpetades Georgia keskvalitsuse vastu mässavate provintsidega Osseetias ja Abhaasias. Krimmist rääkimata. Kõikide viidatud anastatud ja/või vene poliitilise- ning sõjalise kontrolli all olevate alade endale haaramise tegevuse juures on olemas mitmeid selgelt tajutavaid ühisjooni. Viimase viiekümne aasta jooksul on need ühisjooned mõneti muutunud, kuid sellegipoolest selgitavad need jooned väga klaarilt venemaa põhimõttelisi ja etteaimatavaid printsiipe üldpoliitilistes lähenemistes kuni põhiliste doktriinideni välja, mida see ebainimlik režiim rakendab suhetes naabritega.

Need printsiibid on kõike muud kui heanaaberlikud.

Kantuna jaburast, päritolult II maailmasõja aegsest poliitretoorikast, saadetuna sotsialismi ajal välja töötatud hüsteerialaadsest "rahupropagandast" on need printsiibid tegelikult selgelt sõjakad ja imperialistliku suunitlusega ning suunatud praktiliselt alati naaberriikide nõrgendamisele ning oma riigi territoriaalse ning majanduspoliitilise mõjusfääri suurendamisele.

XXI sajandi hitlerile ja tema neofašistlikule (rašistlikule) režiimile on omane jõukultus, agressiivne sõjaline välispoliitika, üleolev suhtumine naabritesse ning sõjalise jõu kasutamine alati, kiirelt ja koheselt, kui selleks avaneb vähimgi võimalus. Sõdida aga tuleb alati naabrite territooriumil, kutsudes eelnevalt seal esile lokaalsed konfliktid. Vaenlasel on siis väga erinevatel ning loomulikel põhjustel äärmiselt keeruline pommitada ju oma maad ja oma elanikke. Ja kui naaber seda siiski teeb, siis las aga tambib. Kõik toimuv on alati kasulik venemaale. Võitjaks saab kohe vene propaganda. See on ka põhjuseks, miks venemaale on vaja oma naaberriigi elanikest kodanikke vorpida. Need inimesed on väga vajalikud lelud venemaa agressiivsetes poliitilistes plaanides, olles samal ajal kahurilihaks, märklauaks, propagandamolekulideks ja agressiooni ettekäändeks venemaa sõjastrateegilistes mängudes. Ja rõhutan - kõik peab toimuma venemaa piiridest väljas pool.

Selline sõjakus on teinud omakorda araks venemaa naabrid. Tekkinud argus ja sellest tulenev otsustamatus venemaa käitumise suhtes on esile kutsunud Moskva režiimi juhtides katristamatuse tunde. Nagu kurjategijate puhul ikka, karistamatuse tunne viib üha uutele kuritegudele. Venemaa diktaatorliku juhi tegevust saadab aga edu ning sisemaine eufooria.

Tänase venemaa karistamatus ja sellest tulenev tegevus on otseseks põhjuseks, miks paljud helged pead mõlgutavad mõtteid venemaa tulevikust läbi selle riigi tükeldamise prisma. Ajalugu näitab, et venemaa tükeldamine on ainuvõimalik tee, tema poliitiliseks rahustamiseks. Niipea, kui venemaa aga taas tugevaks saab, nii ta naabreid õgima hakkab.

Karistamatus ning veel kord karistamatus on bensiiniks venemaa sõjamasina mootorile. Samale järeldusele on jõudnud ka A. Kuzitškin, kui kirjutab PM kolumnis, et Euroopa peab õppima end Putini eest kaitsma.

Ku küsib kirjutises, et miks on nõnda, et Venemaa ja Putin näivad olevat läänest alati mitu sammu ees? Ja püüab sellele küsimusele siis ise ka vastata.

BHR