Venemaal käib sõjahüsteeria puhumine

0

Vaikselt, kuid viimasel aastakümnel üha kasvavalt ja viimastel kuudel karjuva väljapaistvusega levitatakse vene massimeedias tõdemust, et sõjaline vastasseis venemaa ja USA vahel on möödapääsmatu. Vene inimesed peavad selle teadmisega leppima.

Putinlik režiim tundub olevat kisklemiseks valmis. Ta teab, et sisemaise ideoloogilise sõja on ta võitnud ja venemaa massiteadvusse on üsna hästi kinnistunud kuvand lääneriikidest ja eriti USA-st kui põlisest vaenlasest. Samamoodi on vene massid uskuma pandud, et Moskva režiim ja vene riik on õiglane ja inimlik, keda ümbritsevad ebaõiglased ja kiuslikud naabrid.

Putin on oma riigiteooriaid ja propagandamasina efektiivsust kontrollinud viimastes sõdades nii Tšetšeenias, Georgias, Ida-Ukrainas kui Krimmi hõivamisega ja tunnetab, et ideoloogiline malakas toimib.
Samuti on venemaal piisavalt tugevaks muutunud usk vene relvade võimsusse, et norida maailma riikidega tüli. Pragmaatiline Putin arvestab siinjuures sellega, et kes see ikka julgeb katsetada, kas vene karu küüned on teravad või tegemist on kummikaruga?

Viimased eksamid venemaa sõjadoktriinis ning maailma reageeringute kontrollimiseks olid kallaletungid Ukraina suveräänsusele ja Süüria sündmused.


Aktiivse sõjahüsteeria käivitajaks saidki tegelikult Süüria sündmused, sest siit alates hakkas vene massimeediasse (sealhulgas raadiosse ja telesse) ilmuma massiliselt avaldusi uue sõja paratamatuse kohta, mis vene propagandamasinale omaselt on täis pikitud, juba nõukogudeaegsest vene poliittehnoloogiast tuntud, üleküllastatud rahuretoorikat. Ikka selles stiilis, kuidas venemaa tahab rahu ja teised tahavad sõda. Silme ees paratamatult kangastub pilt peksjast, kes ohvrit tümitades kõval häälel halab, et hoopis teda pekstakse.

Paar päeva tagasi sattusin ma kuulma Moskva raadiost vestlusringi samal (sõja) teemal. Siiski jõuti seal järeldusele, et Putin ei lähe mingil tingimusel suure sõjani vaid annab teatud piiril järele, sest relvastus ei ole hetkel veel piisav konkureerimaks NATO sõjalise jõuga.

Sõjahüsteeria on jõudnud ka sellisesse venekeelsesse meediasse, mida läänemaailmas usutakse ja hinnatakse objektiivsusest tulenevalt, kuna valgustavad pragmaatilise opositsiooni seisukohti.

Kui homme on sõda - Если завтра война

Täna sattus mu kätte artikkel Londonis asuv Litvinenko fondi juhi A. Goldfarbi sulest, kus arutatakse praegust pingestumist ning hoiatatakse venekeelset opositsiooni selles, et tulevikusõja olukorras pole võimalik valid formulari - ma olen venemaa poolt, kuid Moskva praeguse režiimi vastu. Sõjalise koordinatsiooni alusel ongi Moskva režiim kogu venemaa.


Goldfarb lõpetab oma artikli paljutähendusliku küsimusega - aeg on nii kaugel, et tuleb teha valik, kas oled Venemaa või Ameerika poolt? (Итак, момент истины наступил. Пора определяться: вы за кого, за Россию или за Америку?).

Anar Rand
BHR


Kliki ka nendele artiklitele:

* Venemaa välisministeerium ähvardas USA-d
... eerikale. Kui lüüa lahti mõni idanaabri ajaleht, siis tundub, et kolmas maailmasõda käib juba täie hooga. Izvestija pealkirjad räägivad ise ...
* Venemaa agressiivne käitumine on pannud soomlased muretsema Ahvenamaa pärast

... a Sõjalise kriisi ohu korral võiks venemaa hõivata Soome lõunaranniku ja Ahvenamaa, kirjutab sõjaajaloo dotsent Markku Salomaa oma uues raamatus „Kylmän sodan toinen erä“ („Külma sõja teine poolaeg“). & ...
* Lühidalt - 19.10.2016 (täiendatav)

... ja väitis, et alanud on III Maailmasõda venelaste vastu. Vahetult enne Krimmi referendumit mullu märtsis õigustas Giulietto Chiesa Kr ... Pillutakse vastastikku süüdistusi Rahvusvahelise ...