Venemaalased vastutavad solidaarselt uue sõja puhkemise eest koos kuritegeliku režiimi poliitikutega, sealhulgas Putiniga.

0

Teine maailmasõda käivitati venemaal valitsenud sotsialistliku režiimi ja Saksamaal võimutsenud natsionaalsotsialistliku režiimi koostöö tulemusena.

Ka astusid mõlemad riigid liitlastena ja praktiliselt üheaegselt sõtta maailma vastu - Saksa natsi-sotsialistid 01. septembril 1939. a., vene sotsid 17.09.1939. Mõlemad paiskasid oma sõjamasin Poola kallale.

Sõda kulges muidugi omasoodu. Alates 1941. aastast astus venemaa sõjaleeri, kes selle võidukalt lõpetasid. Peamiselt just seepärast ei kandnud vene riik ja -rahvas vastutust sõja alustamisega seonduvalt, sest kes siis võitjate üle kohut peab.

Samas tuleb täna tunnistada, et venemaa käitumise mitte hukkamõistmine II Maailmasõja kontekstis nagu ka silmade kinni pigistamine venemaa kuritegude ees on viinud tänase tulemuseni. Selleks on see, et venemaa on ehitanud oma poliitilise ideoloogia üles II Maailmasõja tulemustele, neid vürtsitades pooltõdede ja valedega. Sama ideoloogia ning läänemaailma vihkamise vaimus on kasvatatud venemaa propagandamasina poolt üles mitmeid põlvkondi venemaalasi. Lõpptulemuseks on see, et venemaa rahvas tahab sõda (öeldes samas, et ta sõda ei taha) ning on asunud vallutama tagasi endale kunagi kaotatud impeeriumi (öeldes samas, et ei õigusta kunagi revanšismipoliitika elluviimist).

Teades ajalugu ja eepose "II Maailmasõda" faabulat, peaks siiski rõhutama, et vene riigi süü on selles pea sama suur kui saksa riigi süü. Tõmmates paralleele toonaste sündmuste ja praeguste sündmustega - poliitretoorika ja rahva toetuse sõjapoliitikale, siis ka siin on, mida rõhutada.

Tänapäevalgi on selgelt adutav saksa rahva alaväärsuskompleks, milline lähtub sisemisest süüst seoses II Maailmasõja puhkemisega. Selline süükompleks on mõistetav, kuigi aega on viimasest sõjast mööda läinud sedavõrd palju, et arvestades saksa riigi tegevuse ja seal valitsevate sisemiste- ning välimiste poliitilste tegurite koosmõju nagu ka absoluutselt siirast kahetsust, peaks igati toetama seda, et saksa rahva alaväärsuskompleks lõppuks ikkagi minevikku vaoks.

Vene rahvaga on teine asi.

Tänu kremli poliitideoloogide pingutusele on vene rahvas kui kanapimedusega löödud ega tunneta oma süüd mineviku vigade pärast, puudub kahetsus (rääkimata vabandusest) tehtud kurja pärast.

Enamgi veel - vene rahvas oma toetusega putinlikule sõjapoliitikale õhutab uut külma sõda, võib olla (hoidku Jumal selle eest) ka kuuma sõda.

Muide - suur osa vene rahvast usub täiesti siiralt, et sõda "kõikide poolt kiusatava" venemaa ja "õela ning igavesti vaenuliku" läänemaailma vahel on juba käimas. Sõjatandri esimene lahing toimub venemaalaste arusaama kohaselt täna Ukrainas. Iga venemaa vallutus Ukrainas on lihtsalt ühe lahingu võit "õiglase" venemaa ja "ebaõiglase" läänemaailma "fašismiga". Käimas on sõda VENE MAAILMA eest. Vene maailm pole aga mitte teps vaid vene riigi territoorium.

Aga siiski, kui selline sõda - III Maailmasõda, mis putinlikus ideoloogias on tegelikult IV Maailmasõda, peaks puhkema, siis on selle puhkemise süü solidaarselt jaotatav kuritegeliku Moskva režiimi tegelike juhtide ja vene rahva vahel.

Eeltoodust on aga järeldus üks - järgnevad sada aastat peab vene rahvas kandma endas samasugust siirast süükompleksi, kui seda kannab täna veel saksa rahvas.

Vene rahva toetus putinlikule agressioonipoliitikale on endiselt kasvav.
See on vesi Putini veskile tema ihalustes taastada impeerium ning ühtlasi kasvatab vene rahva kollektiivset vastutust.

Paul Puustusmaa