Hiina usurpaatorid vibutavad vihaselt USA poole rusikaid

0

Hiina Vabariigis puhkes 1927. aastal kodusõda kommunistide ja rahvuslaste vahel. Nii seda sõda ka hiina keeles nimetatakse - 国共内战; pinyin: Guó-Gòng Nèizhàn; otsetõlkes: rahvuslaste-kommunistide kodusõda.

Sõda läbis kaks suurt etappi (1927 - 1936 ja 1946 - 1950). Vahepalse kümne aasta jooksul vaenupooled ühendasid jõud, et sõdida välisvaenlasega II Maailmasõja sees - Jaapaniga.
Kodusõja teisel poolel said Hiina kommunistid erakordset ja tugevat tehnilist ja vajalikku ideoloogilist ning poliitilist abi venemaa käest (kandis toona nime Nõukogude Liit), milline asjaolu kokkuvõttes otsustas kodusõja saatuse. Hiina Vabariigi jõud suruti mandriosalt välja ning need kolisid kosumiseks Taiwani saarele, kus säilitati Hiina Vabariigi seaduslik võim.
Taiwanil istuvad nad ka täna ja ootavad oma aega, mil riigis seaduslik võim taastada saaks.

Kui Hiina mandriosas oli faktiline sõjategevus lõppenud, kuulutasid kommunistidest usurpaatorid nende poolt anastatud territooriumil välja nn Hiina Rahvavabariigi.
Ametlikult aga pole sõda Hiina Vabariigi ja kommunistidest usurpaatorite vahel lõppenud ega rahulepingut alla kirjutatud. Ka kuulus Taiwanil asuv ametlik Hiina Vabariik kuni 1971. aastani ÜRO koosseisu ja oli isegi alaline ÜRO Julgeolekunõukogu liige, kuni ta siis Hiina kommunsitliku režiimi ja teda jõuliselt toetanud venemaa (toona NSVL) survel sellest koosseisust eemaldati ning asendati kommunistliku Hiinaga.

Kuivõrd rahvusvaheline õigus on äärmuseni konservatiivsete õigussuhete kogum, siis eelviidatud ebaõiglus, kommunistidest usurpaatorite kohatu toetamine on tekitanud palju paksu verd rahvusvahelises suhtluses. Hiina kommunistliku režiimi edule on aga kaasa aidanud selle riigi üha kasvav majanduslik ning sõjaline võimsus. Täpselt niisamuti ja sarnastel argumentidel "talub" rahvusvaheline üldsus ka venemaa kuritegelikku rahvusvahelist poliitikat.

Mõlema kuritegeliku riigi lihasteks nagu ka ebaõigluse püsimiseks suhetes nendega on nende sõjarusikas, eelkõige tuumapotentsiaal.

Ometigi on siin mäed värisema hakanud ja end maailmapolitsei rolli sobitav USA koos uue juhtkonnaga on teinud hoiatuslasu Hiina suunas. 

USA presidendi rolliga end harjutav Trump on edastanud signaali, et võib USA juhtida teele, kus Hiina Vabariigi (Taiwani) osatähtsus võib taas tõusma hakata. See, et Taiwan on olnud USA-le truu partner juba pikemat aega, see pole niikuinii kellelegi saladuseks. Kas see pikaajaline truudus ka Hiina Vabariigi jaoks olulisemaid vilju kandma hakkab, seda peab näitama aeg. USA viimine sellele kursile võib vajada hoopis raudsemaid mune ning suurematest teemanditest hambaid, kui Trump'il välja pakkuda on.

Aga ainuüksi Trump'i äsja ilmutatud seisukoht, et USA ei pea nn ühe Hiina poliitikale kindlaks jääma, on tõsine punane rätik Hiina kommunistlike usurpaatorite poliitilisele areenile.

Hiina kommunistliku režiimi jaoks on igasugune Taiwani tunnistamine Hiinana erakordselt valulik teema. Hiina kommunistid on teadlikud, et tulid võimule ebaseaduslikult. Nad on ka teadlikud olulisest rahvusvahelise õiguse printsiibist, et seaduse rikkumisega ei saa luua õigust. Nii nad siis püüavad juba enam kui 60 aastat legaliseerida kõikvõimalike vahenditega oma ebaseaduslikku võimu ning pisemgi kahtlus kommunistide võimu legitiimsuses ärritan neid väga.

Kuid õiglus võidab ükskord niikuinii!
Ja sedagi kardavad punahiinlased.

BHR