Georgi Beltadze: Mida kujutab endast Kadõrovi Tšetšeenia?

0

Iga ainuvalitseja teab, et oma võimu ja sellega kaasneva aparaadi ülalhoidmiseks on vaja raha, armeed ja vajadusel terrorit. Tšetšeeni Vabariigi juht Ramzan Kadõrov on sellest küllaltki hästi aru saanud ning on oma valitsusaastate jooksul loonud enda ja oma klanni rusika kindlustamiseks keerulise valitsemissüsteemi, mis kohati meenutab feodaalkorda.

Alljärgnevalt on redigeeritud kujul ära toodud - Avatud Venemaa - (Postimees) kirjutis olukorrast Tšetšeenias.

Kadõrovi rahad

Usutakse, et Tšetšeenia lõputuna näiva heaolu allikas on eelarve süstid (loe: föderaaldotatsioonid). On võimatu öelda, kui palju on saanud vabariik raha viimase 15 aasta jooksul.

Ainuüksi ametlikke toetusi on 500 miljardi rubla (8 miljardi euro) eest, mille sisse ei ole arvestatud fonde, mida föderaalametkonnad Tšetšeenias otse kulutavad.


Tõeline rahapada on Tšetšeenia liidrile kuuluva Venemaa kangelase Ahmat Kadõrovi nimeline sihtasutus, kuid mitte Venemaa föderaaleelarve. Ametlikult juhib seda Ramzani ema Aimani Kadõrov.

Sihtasutuse sõnul on organisatsiooni üheks olulisimaks tegevuseesmärgiks ellu viia sotsiaalseid projekte vabariigis. Eelkõige soodustatakse elamu- ja infrastruktruuriehitust. Samuti pakutakse abi inimestele rasketes olukordades.

Üks väike tähelepanek – raha ehitustöödeks Tšetšeenias on kõikidel sõjajärgsetel aastatel eraldatud föderaaleelarvest.

Peale selle üksikasja leiab Ahmat Kadõrovi nimelise sihtasutuse «projektide» seast ka teistsuguseid kurioosseid lugusid.

Organisatsiooni viimased «sotsiaalsed investeeringud»:

  •     16 Harley Davidsoni mootorratast motoklubi Öö Hundi liikmetele kingituseks.
  •     Niisamuti on kulutuste nimekirjas 100 000-eurone kell  Sergei Zverevile (moedisainer),
  •     250 000 euro eest Porsche Cayenne Jana Rudkovskajale (muusikaprodutsent),
  •     miljon eurot Diego Maradonale selle eest, et Kadõrov saaks temaga jalgpalli mängida,
  •     miljon eurot näitleja Hillary Swankile selle eest, et lendas eralennukiga Groznõisse Tšetšeenia juhti õnnitlema sünnipäeva puhul,
  •     kaks miljonit Mike Tysonile, et ta lendas Tšetšeeniasse kohale Kadõroviga poksima.


Küsimusele, kes rahastab sihtasutust, on Kadõrov tavaliselt vastanud, et head inimesed. Või Allah.

Organisatsiooni peamisest sissetulekuallikast ei räägi ta mitte kunagi. Küll aga nimetab ta mõnikord konkreetseid nimesid (üldiselt on need tšetšeeni ärimehed, näiteks vennad Umar ja Hussein Džabrailov, Ruslan Baisarov, Mihhail Gutseriev ja teised) ja siis ka ainult nende ametlikke rahapaigutusi.

Peale eespool nimetatud magnaatidel lasub ka tavalistel tšetšeenidel andamikohustus. Kord kuus maksab iga ametlikult tööl käiv inimene oma osa Kadõrovi fondi.  

Süsteem on lihtne – määr sõltub staatusest Tšetšeenias. Näiteks riigitöötajad ja õpetajad annavad teistest kõige vähem oma sissetulekust ehk 10 protsenti. Raamatupidamises kirjutavad nad alla umbes 20 000 rubla suurusele palgale, aga kätte saavad 18 000. Ülejäänud läheb otse sihtasutusele.

Erasektori töötajatel läheb igakuisest palgast maha kolmandik. Näiteks autopesulatöötajad, kes saavad 30 000 rubla, peavad sellest 10 000 andma maksukogujale.

(Era)äris on veelgi keerulisem. Ärimehed annavad pool oma kasumist sihtasutusele. Kui ei olda nõus, kaotatakse kogu äri.

Ainuüksi ekspertide umbkaudsel hinnangul ulatub kuise andami suurus kolme kuni nelja miljardi rublani (ligikaudu 49-66 miljonit eurot).

Iseenesestmõistetavalt sellele väljaspool seadust eksisteerivale rahale ei ole kehtestatud mitte mingisuguseid makse ning selle üle puudub igasugune kontroll.

Kadõrovi armee

Kõik Tšetšeenia kaasaegsed jõustruktuurid hakkasid kuju võtma juba 2002. aastal toimunud teise sõjakäigu ajal (ametlikult kestis sõda 26.08.1999 – 15.04.2009 - toim).

Siis moodustati vabariigi eliitväeosad – pataljonid Zapad (700 võitlejat) ja Vostok (700 võitlejat), mis tegelikult alustasid oma tegevust juba 1999. aasta lõpus kui GRU (Vene sõjaväeluure - toim) Spetznazi laskurroodud.

Mõlemad otse Vene relvajõududele alluvad üksused komplekteeriti poolt vahetanud tšetšeenidega. Zapadi juhiks sai Said-Magomed Kakijev ja Vostok läks vendade Jamadajevite juhtimise alla.

Samal ajal, kui rivaalidel tekkisid de facto enda isiklikud väeosad, ei jäänud Kadõrov käed rüppesse istuma, vaid lõi otse endale allutatud silovik'ide (силови́к – jõutöötaja) armee.

Sedasi loodi Tšetšeenia siseministeerium, politsei patrull-kontrollpunktiteenistuse üksik-eliitpolk (отдельный элитный полк патрульно-постовой службы МВД) ja vabariigi presidendi julgeolekuteenistus (rohkem kui 2000 meest) .

Viimasest sai alus Ramzan Kadõrovi isiklikele pataljonidele: Jug (700 võitlejat) ja Sever (600 võitlejat).

Üks mõjuvõimsamaid siseministeeriumi allüksuseid on naftapolk (Tšetšeenia politsei eriüksus, mis tegeleb ebaseadusliku naftaäri vastase võitlusega - 2400 meest). Selle liikmed on määratud valvama ka Kadõrovi esivanemate küla Kadõrov Tsentaroj.

Samuti on Kadõrovi isikliku kontrolli all Tšetšeenia OMON (300 meest).

Tšetšeenia siseministeeriumi töötajate arv suureneb pidevalt. Mõningate hinnangute kohaselt on algusaastatega võrreldes asutuse arv suurenenud ligi neli korda.

Ja sõjaväeüksusi, mille üle puudus Kadõrovil kontroll, on sisuliselt hävitatud: 2008. aasta novembris pärast sõda Kadõrovite ning Jamadajevite klanni vahel saadeti pataljonid Vostok ja Zapad ametlikult laiali.

Ainukese mõjuvõimsaima Vene sõjaväeüksuse Tšetšeenias – 42. diviisi (16 000 meest) – hävitas (loe: saatis laiali) Kreml sõjaväereformi tulemusena.

Täpset suurust Kadõrovi armeest ei ole teada. Erinevatele andmetele tuginedes võib see koosneda kuni 80 000 mehest.

Kadõrovi ohvrid

Erinevate inimõigusorganisatsioonide hinnangul valitseb Tšetšeenias kohalike võimude poolt heaks kiidetud seadusetus, mida sageli kohalikud jõutöötajad ise külvavad.

Sellise terrori tagajärjel on teadmata kadunuks jäänud või surma saanud sadu kui mitte tuhandeid inimesi.

Tihti peale takistavad kohalikud jõutöötajad uurimist, kui selleks peaks põhjust olema.  Mõnikord, kui saadetakse föderaalsel tasemel kedagi juhtumit uurima, suudab Kadõrovi klikk peatada Moskva kaudu seadusesilmade töö.

Terrori alla võivad sattuda kõik, kel puuduvad sidemed kõrgema ladvikuga või kes on praeguse režiimi arvates «ohtlik element», aga ka need, kes on valel ajal vales kohas. Ainuke võimalus vägivalla käest pääsemiseks on kas maksta altkäemaksu ja/või põgeneda maalt.

Järgnevalt on ära toodud Musa Lomajevi lugu.

Esimese Tšetšeenia sõja ajal oli Lomajev 13-aastane. Relvakonflikti eest põgenes ta koos perekonnaga Dagestani.

Kui algas teine sõda, läks täiskasvanuks saanud Lomajev tagasi Tšetšeeniasse, kus ta liitus ühe sõjaväeüksusega, ent ühestki lahingust ta osa ei võtnud.

Tšetšeenias oli Lomajev kõigest paar kuud, misjärel läks ta Inguššiasse. Seal oli ta sunnitud elama mahajäetud rongivagunites. Raha, toitu ja tööd tal ei olnud.

Sõda läbi, Lomajev abiellus ja läks koos naisega tagasi Tšetšeenia pealinna Groznõisse. Seal alustas ta tööd ehitajana ning õppis ülikoolis keemia-bioloogia teaduskonnas.

Ühel 2004. aasta varahommikusel päeval tungisid jõutöötajad Lomajevi koju. Ta võeti vahi alla ning toimetati Lenini rajooni politsei jaoskonda.

Lomajev pidi taluma mitu päeva peksmist. Seejärel kuulati teda üle terrorismis kahtlustatuna. Kinnipeetule esitati süüdistus kahes terroriaktis: ühe kontrollpunkti ning ühe politseiauto õhkulaskmises. Karistusena ootas teda «teo» eest 20 aastat vangistust.

Kuna Lomajev keeldus ütlust allkirjastamast, viidi ta ühte politseibaasi, kus teda piinati. Rafineeritud piinamine kestis iga päev tunde ja seda neli kuud järjest.

Mingil hetkel sattus Lomajev ORB-2 (jälitustegevusbüroo - ОРБ-2 - Оперативно-розыскное бюро-2) –  hulleimasse piinamiskohta Tšetšeenias.

 

    «Kui ROVDis (rajooni politsei jaoskond) pekstakse, kägistatakse, kuni kaotad teadvuse, pannakse gaasimask pähe ja samal ajal hoitakse filtrit kinni, siis seal (ORB-2 - toim) võidakse tuua su naine ja vägistada ta sinu endi silme ees, peksta ema või isa, sisestada elektritraadid pärakusse…

    Ühel tšetšeenil lõigati ORB-2 üks munand maha. Ta teatas selles juhtunust ühel kohtuprotsessil, ent kohtunik ütles talle naeratades vastu: «Ei usu, näita!» Jah, tal oli parem ära surra, kui tõmmata avalikult püksid alla. Lõppkokkuvõttes sai ta 18 aastat.»


Lomajev lasti siiski vabaks. Ta selgitas, et tema sugulased maksid kohtunikule 50 000 dollarit.

Kui ta vabanes, otsustas ta lahkuda Tšetšeeniast. Ta põgenes koos naisega algul Bresti. Sealt jõudsid nad Poola, kus nad said varjupaiga. Hiljem liikusid Lomajev ja ta abikaasa Soome, kus nad praegu elavad.

Allikas: Avatud Venemaa
POSTIMEES


Kliki ka nendele artiklitele:

* Kadõrov andis oma alluvatele loa tulistada Vene võimuesindajate pihta
Tšetšeenia liider Ramzan Kadõrov andis oma üksuste võitlejatele loa tulistada Venemaa teistest regioonidest pärit võimuesindajate pihta, kui viimased tegutsevad vabariigi territooriumil ilma tema l ...
* Putin teeb jätkuvalt ajalugu ümber, sedapuhku Kadõrovi abiga

... selle mõlemad juhid Ahmat-Hadzi ja Ramzan Kadõrovid on visalt ja just antud tiitlit oma pealinnale nõudnud. Selleks ka kõike teinud, mistõttu võib arvata, et Kadõrovi poolt Ida-Ukrainasse saadetud „va ...
* Tšetšeenias toimus mäss.

Kadõrovi personaalriigis toimus relvastatud mäss kohaliku isevalitseja vastu. Hommikused uudised teatasid, et Tšetšeenia pealinnas Groznõis on kohalike sõjaväelaste ja mässajate vahel puhkenud re ...