Venemaal elavad väikerahvad tunnevad selle riigi ees põhjendatud hirmu

0

Venemaal elab palju erinevaid rahvaid. Nii suuri kui väikesi. Suur osa venemaa territooriumist on kunagi kuulunud SOOMEUGRI hõimudele, kelle järeltulijad ka tänapäeval elavad põlisel kodumaal, kus vene võimud neid aegajalt terroriseerivad.

Alates uue - sotsialistliku vene riigi sünnist (1917. a.) on selle riigi poliitika üheks alustalaks olnud võitlus klassivaenlasega. Erinevalt ühest teisest sotsialistlikust riigist, kus oluliseks eksistentsiaalseks teemaks oli võitlus rassivaenlase vastu, mida ka reaalselt ellu viidi, venemaal realiseeritud võitlus "klassivaenlasega" sisaldas varjatud moel totaalset sõda ka teiste rahvaste ja kultuuride vastu, kui nende eksistents ja eluolu misiganes põhjusel ei haakunud vene sotsialistide poolt deklareeritud ühtsete nõukogulike väärtuste, nägemuste ning arusaamadega.

Loomulikult lükkas venemaa oma vaenlaste kilda ka inimesed tervete perekondade, hõimude ja rahvaste kaupa, kui kahtlustas nende mittearusaamist sotsialismi/kommunismi ehitamisest, -rajamise teedest või hoidku jumal (sotside/ateistide päraselt väikese tähega) aktiivsest vaimsest või füüsilist võitlust "uue inimese ja progressiivse maailmavaate" vastu.

Represseerimise aluseks võis olla kahtlustus, pealekaebus või punast viisnurka otsaees (ehk ka dokumendis) kandva tšinovniku kuri pilk, solvumine või laest korjatud pahatahtlus.


Ajaloolisele kogemusele tuginedes teame, et iga kord kui vene riigil tekkis soov kedagi kiusata, siis eelnes sellele tegevusele "süüdlase" sildistamine läbi ajakirjanduses antava turmtule, ametühingute, tööliskollektiivide pahameele kaudu või mõne kongressi-pleenumi otsuse läbi.

Süüdistatav/ad tembeldati kulakuteks, rahvavaenlasteks, äärmuslasteks, tagurlasteks, neid süüdistati ekstremismis, koostöös sotsialismi vaenlastega jne.
Järgnes eeltoodule omakorda süüdlase otsene füüsiline represseerimine, mille käigus ta hukati või saadeti vangi, siberisse ja koos temaga ka reeglina tema lähedased, perekond, hõimlased ... terved rahvad.

Seepärast pole midagi imestamisväärset, et kui venemaa laseb taas kõlada mõne rahva aadressil sõnakõlksatusi "ekstremismist, kahtlastes sümpaatiates" vms, siis süüdistuse alla sattuvad inimesed, inimgrupid või sotsiaalsed institutsioonid tõmbuvad kaitsesse ning hakkavad tundma hirmu tuleviku pärast.

Tundes venemaad me teame, et see on loomulik. Sama loomulik on venemaa jaoks üleüldise hirmuõhkkonna loomine, sest surmahirm on "taltsutava iseloomuga" ja paneb võimu "austama". Või nagu ütleb vene vanasõna - kui kardab, siis austab.

Anar Rand
BHR