Kuningriiklane Kalle Kulbok: riigikogu vajab isepäiseid naljamehi Esile tõstetud

Laupäev, 22 Aprill 2017 00:49 Kategoorias Kuninglikud UUDISED "Liivi Kroon" Loe 417 korda
1
+1

... Kalle Kulbok märgib, et tema silmis on kuningriiklus tõsine asi. Neis riikides, mis on veel kuningriigid, on demokraatia märksa stabiilsem.
„Mõned asjad on neis riikides paigas teiste tavade ja reeglite järgi. Meil kipub kogu võim sõltuma üksteisest ja kauplemisoskusest. Kuningriik riigikorraldusena on minu arvates parem kui vabariik. Mõtlen seda tüüpi arenenud kuningriike, nagu on tänapäeval Põhjamaades. Sestap kannan endiselt kuningriiklase märki ja kirjutan oma nime juurde emeriitkuningriiklane.”...

Tänapäeva tuima ja pragmaatilise poliitilise maastiku taustal tundub veider, et 1992. aasta riigikogu valimistel said kuningriiklased 7,12% hääli ja parlamendis kaheksa kohta.

Oli see nali, mis ootamatul kombel tõsiasjaks sai? Kuidas see juhtus ja miks lõppes? Mida kuningriiklastelt tänapäeval õppida? LP suhtles endiste silmapaistvate rojalistide Kalle Kulboki, Kirill Teiteri, Tõnu Kõrda ja Priit Aimlaga ning pani nende mõtted kirja.

Kindlasti oleks ka praegu Toompeal vaja kuningriiklaste moodi seltskonda, kes sõltumatu jõuna ilmselged jaburused välja naeraks. Nii mõnigi praegune poliitik on seda vajadust kinnitanud, mainib omaaegne esikuningriiklane Kalle Kulbok.

„Kuningriiklased ilmusid poliitikasse 1989. aastal, kui asutati Eesti Rojalistlik Partei. Osaliselt selleks, et parodeerida kõikvõimalike väikeste n-ö taskuparteide teket. Mõtlesime, et miks mitte teha väikses Eestis kuningriiklusel põhinev väikepartei, mis kasutab poliitiliste relvadena eeskätt paroodiat ja huumorit,” meenutab Kulbok.


Paraad kuninga auks

Mõningast tähelepanu õnnestus sel seltskonnal pälvida näiteks enne 7. novembril peetavat oktoobrirevolutsiooni aastapäeva paraadi, kui Nõukogude sõjaväe juhtidele anti teada, et kuna 6. november on kuningas Gustav II Adolfi päev, siis käsivad siinsed rojalistid marssida kuninga auks. See tekst avaldati kohalikes eesti- ja venekeelsetes ajalehtedes ning Tallinna toonane linnapea Hardo Aasmäe luges kuningriiklaste korralduse ette Tallinna komandandile, admiral Juri Belovile, kes sellise enneolematu jultumuse peale oskas teha vaid kohmetult viltust nägu. Ei läinud see nägu sugugi paremaks, kui rojalistid tulid välja ettepanekuga nimetada Eestis paiknenud Nõukogude sõdurid, kelle lahkumine polnud siis veel sugugi kindel, Eesti Kuningriigi sõjavangideks. Seejuures väljendasid kuningriiklased suuremeelselt valmisolekut alustada läbirääkimisi vangide järkjärguliseks vabastamiseks. Ühesõnaga: nalja sai.

Lähenesid 1992. aasta riigikogu valimised, need esimesed ja päris vabad. Mõningasest populaarsusest julged rojalistid täiendasid ridu, et minna valimistele oma nimekirjaga. „Mind kutsus Kalle Kulbok. Täpsemalt Kulbok kutsus sõber Jüri Aarma kaudu. Ja läksingi hea meelega – mulle meeldib nalja teha,” meenutab kuningriiklaseks saamist Priit Aimla.

Kirill Teiter, kellest sai riigikogu kuningriiklaste fraktsiooni liige ja Torgu kuningas Kirill I, meenutab: „Rojalistliku Partei algusaastal astus mu töökohast Tallinna autoinspektsioonist läbi väga hea tuttav, kes teatas, et on uue erakonna peasekretär. Kuulasin ta ära ja sattusin vasikavaimustusse, sest tolle aja umbses õhkkonnas oli see midagi eriti värsket. Erakonda ma ei astunud, sest mul on parteide vastu krooniline allergia.”

Ja ikkagi, kust tuli julgus minna valimistele? Toona rokkisid poliitilisel laval jumaldatud staarid Rahvarindest, kivinäoga rahvuslased, usinad platsipuhastajad ja mõned mõõdukad. Nalja- ja vigurimehed olid poliitikas pigem taunitud. Teiter: „Läksin lõunavaheajal uudistama Eestit väisanud Taani kuningannat Margrethe II-t, kes tuli parajasti oma vanavanaisa aiast (Taani kuninga aed vanalinnas – toim). Üle tee nägin koolivend Ralf R. Parvet, kes mulle nägusid tegi ja enda poole kutsus. „Lähme Toompead vallutama,” teatas ta. Asi pakkus huvi, sest mu revolutsionäärist vanaonu oli korra juba Toompead vallutanud, kuigi see lõppes päris halvasti. Mõtlesin, et korra võiks veel proovida. Raekoja platsil nägime Kalle Kulbokki, istusime laua taha ja täitsin avalduse ära.”

Kulbok: „Otsus valimistele minna oli asjade loomulik areng. Rootsi kuningapaar oli just Eestit külastanud ja siin rojalistlikku ilmavaadet külvanud ning meil tekkis mõte valimistel osaleda. Läksimegi oma nimekirjaga välja, esialgu ehk lihtsalt elevuse tekitamiseks. Nimekirjas oli meil vast üle 30 nime.” Kuningriiklasena riigikokku valitud poliitikavaatleja Tõnu Kõrda märgib, et 1992. aasta riigikogu valimised olid esimesed päris vabad valimised. „Ja oli märgata, et üha enam vahtu läinud poliitilises elus tõstsid pead kõiksugu kummalised või äärmuslikud ideed ja suhtumised. Olukord kippus vägisi naeruväärselt tõsiseks. Kulboki eesmärk oli kritiseerida ilmselgeid rumalusi läbi huumoriprisma. Neist kaheksast, kes kuningriiklastena parlamenti pääsesid, olid Ralf R. Parve ja Priit Aimla professionaalsed humoristid, naljameistrina oli ennast näidanud ka Teiter. Poliitikakommentaatorina tuntud Vambola Põder oli sarkasmimeister, kui seda oli vaja. Mis seal salata, mulle meeldis selline stiil.”

Ikkagi on raske uskuda, et valimistesse pisut huumorisegust elevust toonud kuningriiklased ei osanud kartagi, et üle 7% valijaid annab neile oma hääle ja koguni kaheksa neist istub uues parlamendis. „See polnud üllatus, see oli täielik obadus,” tunnistab Teiter.

Kõrda: „Kui valimistepäeva õhtul hakkasid esimesed tulemused laekuma ja selgus, et Raplamaal oli mõnes jaoskonnas kuningriiklaste poolt hääletanud 20% valijatest, siis tundus see uskumatu. Esialgu tundus, et on juhtunud miski viga. Varaöösel läksime laiali teadmisega, et meie saagiks võib saada 6–8% häältest. Arvasin, et küllap hommikuks ikkagi selgub, et me ei pääse parlamenti.”

Söögistreik ja maausu riitus

Aga kui Kirill Teiter hommikul telefonihelina peale ärkas, ütles ta naine surmtõsisel häälel: „Oled omadega sees.” Uhke kuningriiklane ei saanud esimese hooga päris aru, kuhu ta on jälle sisse astunud, aga peagi kuulis raadiost: ta on riigikogus sees. Aimla lisab: „Eks see tulemus, et saime parlamenti, ehmatas päris kõvasti.” Kulbok ütleb, et kuigi paljud ehk tõesti ei uskunud, et nad riigikogusse pääsevad, oskas tema seda siiski aimata.

Samal ajal kui konkureerivad suuremad erakonnad kulutasid propagandaks ja valimisreklaamiks toonaste olude kohta märkimisväärseid summasid, ei kulutanud kuningriiklased peaaegu midagi. „Meie kuludeks, kui ma nüüd õigesti mäletan, ütles Kulbok neli krooni ehk üks kroon kahe riigikogusse pääsenu peale,” meenutab Kõrda.

Kulbok täpsustab: „Ei kulunud nii palju. Olen varem öelnud, et kaheksa kuningriiklase riigikokku saamiseks kulutasime ametlikult ühe krooni. Ehk siis 25 senti paari riigikogulase peale.”

Miks otsustas rahvas kuningriiklaste poolt hääletada? „Eesti inimestel on mingi eriline omadus tajuda ilmaasjade olemust. Kui vastsed parteid rõõmupidu pidasid, jagas rahvas kähku ära, mis sellest tulemas on ja paraku ka tuli. Ju vist olime ainsad, kes olid toona oma rahvaga rohkem koos,” pakub Teiter. „Ju vajati kõverpeeglit. Tolleks ajaks oli igasugu rumalust või poolrumalust poliitilisel areenil kõvasti,” lisab Kõrda. Kulbok ei usu, et sel ajal oleks olnud poliitiline tüdimus. „Kui kutsusid inimesed kuhugi platsile meelt avaldama, siis kõik ka tulid. N-ö pohmell tuli ikka aasta-paar hiljem. Ju me tegemised läksid rahvale peale.”

Kulbok meenutab näiteks aega, kui rahvasaadikud Vladimir Lebedev ja Sergei Petinov kuulutasid ülemnõukogu ajal riigikogu saalis välja näljastreigi. Kuningriiklased reageerisid sellele nii, et kuulutasid välja söömisstreigi. „Meil lubati katta kohe Toompeal saali kõrval laud, kus oleks saanud söömisstreigi puhul ohtralt süüa. Pidasin ülemnõukogu ja hilisema riigikogu juhataja Ülo Nugisega selle üle läbirääkimisi. Nugis oli nõus, aga ütles, et räägib Lebedevi ja Petinoviga. Kui need oma streigi lõpetavad, siis ei pane ka meie oma söögilauda üles. Ju Lebedev-Petinov saidki aru, et me söömisstreik naerab nende püha ürituse välja. See me eesmärk oligi, et nad lõpetaksid.”

Naeruväärne palvus

Mis oli kuningriiklaste suurim kordaminek parlamendis? „Meil oli võimalus rumalused välja naerda,” meenutab Kulbok. „Mäletatavasti algatati eelnõu, et iga riigikogu töönädal peaks algama palvetunniga. Ja kujutage ette, see võetigi seadusena vastu. Kui pidi toimuma esimene palvetund, siis kogunesime mõne kuningriiklasega ja tegime oma maausu riituse. Tagusime seal šamaanitrummi ja palusime kõige vägevamalt riigikogule mõistust. Nii sai see hommikupalvuse asi välja naerdud ja vaikiv enamus riigikogust ei tulnudki palvetundidele kohale. Kui oleks hakatud riigikogus palvetunde pidama, oleks järgmiseks tulnud kohustuslikud palvetunnid riigiasutustes, koolides, lasteaedades…”

Lõpuks sai lõbusate kuningriiklaste aeg parlamendis otsa. Miks? „Meie ei lõpetanud, meid lõpetati. Sobingute maailma ettearvamatu isepäisus ei sobi,” vihjab Teiter. Kulbok selgitab: „Enne järgmisi valimisi võeti suurem osa nimekirjast maha. Tegelikult formaalsel põhjusel, inimesed olevat valimiskomisjoni hinnangul ebakorrektselt valimisnimekirjadesse kinnitatud.”

Kui tagantjärele hinnata, siis kas kuningriiklaste fenomen oli ajalooline veidrus või juhuslik pullimeeste kamp, kes kogemata kombel sattus riigikogu puhast parketti tallama? Või nähtus, mida vajaksime praeguseski poliitikas, ventiil, mis vajaduse korral pingeid maandaks? „Arvan, et kuningriiklaste roll oli palju suurem, kui keegi arvab. Näitasime, et ka poliitikas võib vaba kodaniku vaba tahe üht-teist korda saata,” ütleb Teiter. „Tegelesime omal moel ühiskonna mädapaisete ja valupunktidega. Sellist parteid on endiselt vaja,” lisab Kulbok. „Selle rolli täitja puudumist on nii mõnedki praegused parlamendiliikmed tunnistanud – et vajaksid kedagi, kes ei oleks seotud opositsiooni-koalitsiooni mängudega, vaid võtaks ise oma väärtushinnangutele toetudes mõne karjuva rumaluse ette ja naeraks selle välja.”

Ühtlasi märgib Kulbok, et tema silmis on kuningriiklus tõsine asi. Neis riikides, mis on veel kuningriigid, on demokraatia märksa stabiilsem. „Mõned asjad on neis riikides paigas teiste tavade ja reeglite järgi. Meil kipub kogu võim sõltuma üksteisest ja kauplemisoskusest. Kuningriik riigikorraldusena on minu arvates parem kui vabariik. Mõtlen seda tüüpi arenenud kuningriike, nagu on tänapäeval Põhjamaades. Sestap kannan endiselt kuningriiklase märki ja kirjutan oma nime juurde emeriitkuningriiklane.”

Raul Ranne
Laupäevaleht


Kliki ka nendele artiklitele:

Viimati muudetud Kolmapäev, 26 Aprill 2017 19:35

Jäta kommentaar

Make sure you enter all the required information, indicated by an asterisk (*). HTML code is not allowed.